SUUR LÄBIKUKKUMINE: filmist „Gotti“ sai John Travolta triumfi asemel kõigi aegade halvim maffiafilm (1)

Projekt vireles pikka aega ning läbis mitu valestarti: vahepeal hõigati režissöörina välja küll Nick Cassavetes, küll Barry Levinson, vahepeal pidi maffialoos mängima Lindsay Lohan. Kuid „Gottist“ kujunes ikkagi Travolta pereprojekt – Travolta mängitud maffiabossi abikaasat kehastab staari seaduslik kaasa Kelly Preston. Rolli on saanud ka kuulsa paari tütar Ella Bleu Travolta – tema mängib üht Gottide tütardest.

See pidi olema Travolta triumf pärast pikki vindumisaastaid. „Laupäevaõhtusele palavikule“ ja „Grease'ile“ järgnenud vaikelu lõpetas Tarantino „Pulp Fiction“, mis tegi unustusse vajunud kuulsusest taas cool'i superstaari. Travolta on aga oma šansid taas maha mänginud. 

Travolta on pidanud varemgi valede valikute tõttu ebaõnne taluma. Tema karjääri suurim möödalask oli seni olnud saientoloogiakiriku rajaja L. Ron Hubbardi ulmeromaani „Lahingutanner Maa“ ekraniseerimine – see oli kirgliku saientoloogi Travolta südameasi. 2000. aastal esilinastunud film tituleeriti aga kõigi aegade halvimaks linateoseks. 

Nüüd on „Gottit“ tabanud samasugune alandus. Kuu aega pärast esilinastust oli selle reiting filmi- ja telearvustusi koondaval veebiküljel Rotten Tomatoes tühipaljas null. Sama põrmustava hinnangu on muide saanud ka Travolta varasemad filmid „Staying Alive“ ja „Look Who's Talking Now“. Ühe kriitiku hinnangul on tegu aegade halvima maffiafilmiga, teine nimetas linateost haledaks pudruks.

Poeg maalib Gottist liiga ilusa pildi

Režissöör pole just kogenud: ohjad haaras telesarja „Entourage“ näitleja Kevin Connolly. „Kevin esitles mulle oma vaatevinklit, ja sedasama olingi ma ise kogu aeg tahtnud,“ seletas Travolta 2015. aastal Hollywood Reporterile. „Ma usun, et sellist hoiakut tahtis ka John juunior.“ Mitmed kriitikud ongi kevadel maailma väärikaimal filmifestivalil Cannes'is esilinastunud filmile ette heitnud seda, et linateose stsenaarium (autorid Lem Dobbs ja Leo Rossi) on nõrk ja toetub mafiooso poja Gotti juuniori mälestusteraamatule. 

Kineastid on halastamatu kõrilõikaja vastu kriitikute arvates liiga suurt aupaklikkust tundnud: Travolta jäigalt paukuvas kehastuses on ta nutmaajavalt hea abikaasa ja isa. Kõik, kes tema käe läbi surevad, on vääritu kõnts. Ometi oli šiki Teflon Doni (vihje sellele, et Gotti suutis alailma süüdistustest vabaneda) lugu sensatsiooniline.

New Yorgi võimsa Gambino kuritegeliku perekonna musklimehest sai selle halastamatu juht, kes suutis pikki aastaid õudu ja surma külvata, enne kui ta viimaks trellide taha saadeti. 1992 mõistis kohus teflonmehe süüdi viies mõrvas, mõrva sepitsemises, väljapressimises, õigusemõistmise takistamises, maksudest eemalehoidmises, illegaalses hasartmängus ja väljapressimises. 2002. aastal suri New Yorgi legendaarne maffiaboss vanglahaiglas kõrivähki. 

Üle on libisetud paljudest jõhkratest episoodidest, näiteks sellest, kuidas sai hukka Gottide 12aastase poja kogemata surnuks sõitnud naabrimees. Poiss oli ise John Favera auto rataste alla kihutanud. Filmis Favera lihtsalt kaob. Tegelikult oli ta Gotti käsul tapetud ja tema surnukeha happetünnis lahustatud. Gotti oli ise naabri mootorsaega tükeldanud. 

Hävitavate arvustuste peale alustas „Gotti“ tiim president Trumpi stiilis vasturünnakut: negatiivne kriitika olla alatu vandenõu. „Publik armastab „Gottit“. Kriitikud korraldasid filmile kambaka. Kumba sa rohkem usaldaksid? Iseend või arvutiklaviatuuri tagust trolli?“ tuututas reklaamvideo „Gotti“ Twitteri kontol. „Gotti“ reiting veebiküljel  Rotten Tomatoes on nüüd 60-le kerkinud, kuid kahtlasel kombel on suur osa linateose kiitjatest alles äsja veebiküljega ühinenud. Ka arvustuste hulk on võrreldes kesiste vaatajahulkadega veidralt suur, märgib Vox.com.

***

"Gotti" vaataja silme läbi: segaseks jääv ajas hüppamine ja multikalik näitlemine

Võite vaid ette kujutada, milline uudishimuleek minu hinges süttis, kui mainitud ennasthävitava reklaamikampaania sünnist kuulsin. „Gotti“ – film, mille olemasolust ma varem ei teadnud – pikeeris raketi moel kohe mu aasta oodatuimate linateoste nimekirjas esikohale ning seda kõike vaid minu kohati haiglasest huvist olla kursis maailma kõige halvemate filmidega.

Et anda filmile võimalus, heitsin üheks õhtuks õlgadelt filmikriitiku raske taaga ning otsustasin kinosaali astuda täiesti tavalise filmisõbrana, täpselt nagu „Gotti“ tegijad enda vaimusilmas nägid. Ühes teistega suunasin pilgu ekraanile ning jäin ootama „tõeliste filmisõprade“ reaktsioone. Umbes 40 minutit peale filmi algust jalutasid esimesed seansilt välja. Tolleks hetkeks polnud see aga enam ohumärk, sest reaalsus oli juba ammu minuni jõudnud – jah, see film on tõepoolest nii halb, kui mulle mõista anti.

John Travolta kehastub filmis nimitegelaseks – New Yorgi üheks kurikuulsaimaks mafioosoks John Gottiks, keda tunti eelkõige tema jõhkruse ning veidral kombel ka edevuse tõttu, mille tulemusena suutis kurikael nii mõnegi kohaliku kodaniku südamesse pugeda. Maineka maffiabossi elust film vändata pole iseenesest halb idee, sest ajalugu näitab, et ühel või teisel moel on meest hõbe- ja teleekraanidel kehastatud koguni seitsmel korral.

Mul pole õrna aimugi, millega varasemad teosed hakkama said, ent kaheksas katsetus ebaõnnestub igal rindel. Narratiiv pole mitte ainult kesine: selle ülesehitus on ajas hüppamise tõttu segane. Tagatipuks on lavastaja otsustanud aeg-ajalt kasutada ka toda vaataja-tegelase vahelist neljanda müüri lõhkumist, mis muudab niigi lahja draamafilmi veelgi labasemaks. Travolta multikalik näitlemine ei tee asja paremaks.

Visuaalselt on raske leida teist 2018. aasta filmi, mis näeks välja niivõrd ebaprofessionaalne. Oeh, millest alustada? Mitte ükski teoreetiliselt rikas pätt ei näe grammivõrdki varakas välja, sest iga kui viimne võttepaik jätab mulje, justkui oleks laenatud ruume mõnelt suvaliselt Tallinna vanalinna keldrikõrtsult. Peale selle võin kihla vedada, et autod, millega New Yorgi maffiapere kõrgemaid liidreid ringi sõidutati, veeretati peale filmivõtete lõppu prügilasse tagasi.

Kõige veidram ilming on aga operaatori värisevad käed. Ei tea, kas kaameraid käsitses Parkinsoni tõve käes vaevlev kodanik või peitub vastus kusagil mujal, aga mu enda käte sõrmedest jääb väheks, et lugeda kokku hetki, kui staatilise kaadri sujuvust häiris äkiline jõnksatus, sest kaameramees otsustas enda töövahendi silma viis sentimeetrit vasakule suunata. Visakem siia hunnikusse veel ka loendamatud probleemid stseenide valgustamisega, erinevate veidrate kaameranurkade valikud ja tosinad muud pisivead.

Peale John Gotti enda on linateose üheks keskseks tegelaseks tema jälgedes astuv vanim poeg John Gotti (kes pani hiljem enda pojale nimeks samuti John, seega võime eeldada, et fantaasiaga tolle pere liikmed just ei hiilanud). Mingil ajal vananevad ta pojad niivõrd palju, et nõuavad oma saabastesse uusi näitlejaid. Juuniori näitleja on aga kogu aeg rõõsade põskedega poisike – seda nii teismeeas kui ka kahe endast pikema poja isana. Ma usun, et see illustreerib suurepäraselt, kuivõrd tõsiselt kõnealuse filmi tegemisse suhtuti.

Ei, „Gotti“ ei ole sajandi halvim film. Aga ta on sellele neetult lähedal.

Sten Kohlmann