Foto: Teet Malsroos, Eesti rahvusraamatukogu arhiiv
Kais Allkivi 1. september 2018 00:01
Usu või ära usu, kuid vähemalt viimased paarsada aastat on aabitsategijad pidanud tähtsaks seda, et lapsele lugema õppides igavus peale ei tükiks. Kuidas õppisid tähti meie esivanemad ja millistest aabitsatest ammutavad kirjatarkust praeguse aja lapsed?

Usu või ära usu, kuid vähemalt viimased paarsada aastat on aabitsategijad pidanud tähtsaks seda, et lapsele lugema õppides igavus peale ei tükiks. Kuidas õppisid tähti meie esivanemad ja millistest aabitsatest ammutavad kirjatarkust praeguse aja lapsed?

Vanimaid säilinud eestikeelseid aabitsaid – üks neist põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698) – hoitakse Rootsis Lundi ülikooli raamatukogus. Neid peetakse kuulsa talurahva harija Bengt Gottfried Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Raamatud õpetasid algelist 18 tähega tähestikku, silpe ja sõnu ning esitasid siis silbitatult usutekste. Lõpuleheküljelt vaatas vastu kristlik ärksuse ja hoolsuse sümbol kukk, keda oleme hiljem harjunud nägema aabitsate kaanel.

Eakaim aabits, mida saan Eesti rahvusraamatukogus oma ihusilmaga uurida, on pastori ja keelemehe Otto Wilhelm Masingu „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad luggema öppida“ 1795. aastast. Katekismuse kõrval leiab Masingu lugemisõpikust ka ilmalikke tekste – vanasõnu ja õpetlikke lugusid (näiteks „Kes ükskord valetanud, seda ei usuta mitte enam“).

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad