„Alguses olin ikka üsna närviline – tegime „Radarit“ ju hingega. Aga no mis teha, tuli vaadata uue võimaluse järele,“ meenutab Marii Karell suvenädalaid, mis järgnesid tema ootamatule lahkumisele Kanal 2 telesaatest „Radar“. Muu hulgas ka Naistelehele, Nipiraamatule ja „Ringvaatele“ elu sisse puhunud ajakirjanik räägib, mida ta nüüd teeb. Aga jutustab sellestki, kuidas toimetada kontoris, kus töötavad ka endine ja praegune abikaasa.
Kui sa juuni alguses teatasid, et tuled „Radarist“ ära, olin kindel, et järgmiseks hakkad sa juhtima mõnda saatesarja BBCs.
Nii kõrgelt ma ei lenda, sest mu emakeel on eesti keel ja see seab ajakirjanduses töötamisel minu jaoks väga selged piirid. Keeled ei hakka mulle väga hästi külge ja võin naba paigast ära tõmmata, aga ma ei räägi English'it vabalt.
Eesti keele osas oled sa samas friik. Ma usun, et redigeerid vahel kulmupliiatsi või huulepulgaga kohvikute ja kaupluste silte.
See on tõsi! Ma olen tõesti vahel menüüs tõmmanud pastakaga maha „kohvi“ ja kirjutanud asemele „kohv“ ning sõbralikult naeratades ka teenindajale öelnud: „Kuulge, teil on siin väike viga, vaadake üle.“
Selle pärast ma ei saakski BBCs töötada, üle enda varju ei hüppa, midagi pole teha. Lisaks oleks pidanud välismaale minemise peale mõtlema varem, ma olen ikka 37 ja praegu oleks mul väga raske harjuda mõttega, et Inglismaal pean ma elama kapisuuruses toas ja püüdma ennast otsast peale tõestada.
Eestis on mul olnud õnn töötada ajakirjanduses 20 aastat ja selles on ikkagi teatud võlu, et siin saad sa ministrile otse helistada ja kui ta ei saa vastu võtta, helistab ta tagasi. Siin on nii palju lihtsam teha ajakirjandust, kuna Eesti on väike ja kõik tunnevad üksteist. Mulle tunduks Inglismaale tööle minemise variant hirmutav.
Samas on Eestis jälle keeruline ajakirjandust teha, kuna Eesti on väike…
…ja ühel hetkel sa oled kõik korporatsioonid läbi käinud ning mis siis edasi saab? Jah!
Seda ka, aga pidasin silmas pigem võimaluste vähesust. „Radari“ meeskond oli sul umbes kümneliikmeline?
Tsipa üle kümne, jah.
Ma pakun, et BBCs teeks iganädalast tunniajalist teleajakirja 50 inimest.
No vähemalt! Ma käisin eelmisel aastal Columbia ülikoolis suvekursusel uurivat ajakirjandust õppimas. Eesti Meedia tööandjana sai lubada seda, et saadab mu Ameerikasse õppima. Ja muidugi tuleb Ameerikas kohe suurushullustus peale, kui sa näed, kui palju seal on inimestel aega ja ressurssi tegelda ühe teemaga. Kui mitu inimest on televisioonis ette nähtud ühe pisikese saatejupi tegemiseks.
Eestis pead sa kõike tegema märgatavalt väiksema ressursiga – aga see ongi Eesti. Ega selle pärast jää Eestis asjad uurimata, et meil ei saa viis ajakirjanikku kaks aastat ühe teemaga tegelda.
Kommentaarid