Signe Kivi armus oma uude kodulinna Tartusse: see on nagu väike Pariis!

«Istun senini nagu pilvede peal, tiivad seljas, sest siin olen kogenud midagi, mida oodata ei osanud,» õhkab veidi üle aasta tagasi pealinnast Tartusse tööle asunud Signe Kivi, kes esialgu ei võtnud mõtet Tartu Kunstimuuseumit juhtima asuda isegi kaalumisele.

Signe Kivi (61) tunnistab, et enne Tartusse kolimist suhtus ta sellesse linna väikese eelarvamusega. «Tänu oma kursusekaaslasest tulevasele abikaasale sain nooruses kerge Tartu-mürgituse. Me ei jõudnud ära kuulata kõiki neid vaimustunud jutte Tartust,» selgitab ta oma suhtumise tagamaid. Nüüd Signe abikaasa vaid muigab, kui naine oma muljeid jagab. Signe tundub kohati olevat suuremgi Tartu austaja kui Kalju ise.

Naine räägib, et ei jõua sageli ära imestada tartlaste vahetut siirust ja südamlikkust. Näiteks käis ta intervjuupäeval apteegis ja sealt välja tulles haaras tal täiesti võõras inimene nööbist. «Teate, ma töötan haiglas ja soovitan teil teha hoopis nii,» sai Signe kasulikke näpunäiteid. «Teie mind ei tunne, kuid mina tean teid. Mul on hea meel, et te Tartusse tulite, enamasti minnakse siit ikka ära,» on ta samuti kuulnud. Ka olukordi, kus võhivõõrad tervitavad, kiidavad muuseuminäituseid või Signe prilliraame või küsivad lihtsalt, kuidas läheb, tuleb ette sageli. «Ma näpistan end siis kõrvast, adumaks, kas see kõik on ikka päriselt olemas. Peale palju muu on just inimestevahelise suhtluse pärast Tartu igati paslik kultuuripealinnaks!» sõnab naine. Samuti naudib ta linna atmosfääri, rahulikkust, puhtust ja kultuursust. «Ja muidugi lilledest tulvil aknaid,» tähendab Signe, et ei tea ühtki teist linna, kus kodude aknalauad nii õiterohked oleksid.