LEMMIKÕPETAJA | Krista Kaer: noored õpetajad panid minu koolis käima vägeva kirjanduselu (1)

Pärast neljandat klassi läksin edasi Tapa Keskkooli. Seal tuli meile korraga mitu noort ja vahvat ja energilist õpetajat nagu värske tuulepuhang. Kõige inspireerivam oli noor kirjandusõpetaja Juta Seersant, kes pani kirjanduselu kohe käima. Raamatuid armastasin ennegi, aga tema käivitas kirjandusringi, rääkis teostest, mis jäid kaugele välja kooliprogrammist, tõi ülikoolikaaslasi Tapale esinema. Tema kursusel olid näiteks vennad Tuulikud ja Mari Tarand.

Tal oli hoopis elavam lähenemine ka klassikale. Mõnes mõttes toimis see koos teiste noorte õpetajatega. Näiteks vene keele õpetaja korraldas vene klassika õhtu samovaride ja muu atribuutikaga, kus õpilased lugesid vene luulet vene keeles. Tol ajal olid moes ka nn kirjanduslikud kohtud, kus mingi tegelane pandi kohtupinki ja raamatu teised tegelased süüdistasid teda. Õpilased pidid ennast siis nende tegelaste rolli panema jne.

See, et ma läksin Tartusse inglise keelt ja kirjandust õppima, oli natuke seotud Juta Seersantiga ja natuke ka mu väga hea ja samuti noore inglise keele õpetajaga Heli Greenbaumiga, kes mind enne sisseastumiseksameid veel ekstra õpetas. Saime pärast väga headeks sõpradeks ja ka Heli hakkas tõlkima, näiteks Conan Doyle'i ja John Le Carréd.