LEMMIKÕPETAJA | Urmas Viilma: meelde jäävad nõudlikud ja kiiksudega õpetajad
„Kuni surmani kutsus ta mind ja teisi endiseid õpilasi ikka oma suusapoisteks ja suusatüdrukuteks,“ meenutab Viilma, kelle algkoolimälestusi täidab esmajoones sport ja spordilaagrid. „Ta oli väga nõudlik, samas huumorimeelne ning mõistev. Tegi kõike suure innu ja pühendumisega, osates kaasata, delegeerida ja hõlmata.“ Veel aastakümneid hiljem tõmbas Kiivit oma endisi õpilasi tegemistesse kaasa. „Talle oli peaaegu võimatu „ei“ öelda, sest tema palve kõlas nagu ohvitseri käsk. Temaga oli aga alati lõbus ja huvitav, sest ta mõtles midagi uut ja ekstravagantset välja.“
Hiiult viis koolitee Viilma Saue keskkooli, kus lemmikuks sai eesti keele ja kirjanduse õpetaja Sirje Vaard. „Kuna olin aktiivne etleja ja kooliteatris kaasa lööja, siis kujunes meil väike sõpruskond, kellega teatrit tegime ja oma etendustega kooliteatrite festivalidel osalesime,“ meenutab peapiiskop. Just õpetaja mõjutustel hakkas ta hindama Hendrik Visnapuu ja Marie Underi luulet, Mihhail Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita". „Sirje paelus meid kõiki sellega, et oskas kaotada piiri õpilase-õpetaja vahel, samal ajal kaotamata autoriteeti. Tema juures kodus etenduste lugemisproove tehes jõime liitrite viisi kohvi ja parandasime maailma hiliste öötundideni.“
Viilma, kes on ka ise õpetajaametit pidanud, teab, et õpilaste lemmikuks saada pole kerge. „Sealjuures on väga oluline õpetaja inimlik külg ja oskus läbi oma isiku õpilasi innustada ja lummata,“ märgib Viilma. „Enamasti on ka nii, et need õpetajad, kes pole nõudlikud ning kellel pole oma isiklikke eripärasid ja kiikse, meelde ei jää. Õpilased austavad eriti neid õpetajaid, kes oskavad ennast asetada õpilastega samale silmade kõrgusele.“
Kommentaarid (0)