Mari Lill: „Üks asi on rääkida vene keelt tänaval, hoopis teine asi teha seda teatrilaval.“

„Olen oma loomult optimist, mul on viis lapselast ja ma loodan, et elu kestab edasi mitte ainult Eestis, vaid üleüldse emakesel Maal. Loodetavasti sedavõrd suuri looduskatastroofe ei tule, et laine meist üle pühiks. Ja kui meil on maa, olen ma kindel, et on olemas ka inimesed, eestlased, ja kui on inimesed, on ka keel. Ent seda arvan ma küll, et keeled kindlasti segunevad,“ arutleb näitlejanna.

Samas ütleb Mari, et ta on vaimustuses Vene teatri noortest näitlejatest ja lavastuseks valmistumise õhkkonnast. „Igatahes need näitlejad, kellega ma siin kohtusin, pole kindlasti kapseldunud oma maailma ja elavad Eesti probleemidele siiralt kaasa.“ Väikest irooniat nii eestlaste kui ka venelaste aadressil kiidab Mari vaid takka. „Kui inimesed suudavad iseenda üle naerda, näitab see vaid elujõudu,“ tuletab ta meelde iidset tarkust. Lisades, et truppi võeti ta vastu kõige avalamal kombel.

Vene teatrisse sattus ta tänu Mari-Liis Lillele, kes on tüki üks dramaturgidest. „Mari-Liis helistas, et kas ma ei tahaks sellises projektis osaleda. Esiotsa ajasin sõrad vastu, sest üks asi on rääkida vene keelt tänaval, hoopis midagi muud on aga teha seda teatrilaval. Tulin siiski kohale, et lavastajale Artjom Garejevile oma niru keeleoskust demonstreerida. Tema aga leidis, et pole see niru midagi.“

Mari ütleb, et töö Garejeviga oli tema jaoks igati meelepärane. „Mulle kohe sobivad venekeelsed lavastajad,“ viib ta siinkohal teema laiemale pinnale ja toob näiteks nimed, kellega ta on koostööd teinud. „Adolf Šapiro, Sergei Potapov ja nüüd Garejev – nende kõigi puhul olen ma kohe aru saanud, mida lavastaja tahab.“

„President on peamine robot.“

Tulevikustsenaarium, mis Vene teatri suures saalis vaatajate ette tuuakse, on eelkõige praeguste noorte visioon sellest, milline võiks näha välja Eesti ja elu sellel väiksel maal sajand hiljem. Loo dramaturgid Karin Lamson, Mari-Liis Lill, Jelena Tšitšerina ja Laura Kalle Ugala teatrist intervjueerisid ligi viitsadat eesti ja vene keelt rääkivat last, kelle tulevikumõtetest saigi lugu kokku.

Vaid mõned näited: kes arvas, et varsti tuleb tuumasõda; kes seda, et talviti on Eesti soojendava kupli all; et meid soojendab tehispäike ja et kõige hullem on see, kui tehisintellekt loob tehisintellekti. Omal kohal on lapsemeelne iroonia integratsiooniteemadel või selle kohta, et parim toit on verivorst ja hapukapsad. Mööda ei saadud loomulikult robotitest ja öeldi otse välja, et president on peamine robot (pidades silmas ikkagi Eesti presidenti). Seda laval kangale projitseeritud teksti luges kindlasti ka esietendusel saalis istunud president Kersti Kaljulaid, kes kahjuks jätkupeole ei jõudnud, aga keda oleks kindlasti vastu võetud samasuguste ovatsioonidega nagu Mari Lille.

Ent veel pisut lavastusest. On aasta 2118. Eesti asub kaitsva kupli all. Elu on teinud edusamme, sealhulgas on pikenenud eluiga. Eakas paar Linda ja Timo (Leonid Ševtsov), kes aastal 2018. olid väiksed lapsed, fantaseerisid oma lapsepõlves sellest, milline saab olema Eesti tulevik. Nüüd elavad nad selles tulevikus. Peategelased satuvad eri maailmadesse, eri Eestidesse.

Originaalmuusika on lavastusele kirjutanud Vene teatri muusikajuht Aleksandr Žedeljov, lavastaja on Eesti parima lavastaja preemiaga pärjatud Artjom Garejev, kostüümikunstnik Rosita Raud (NUKU).

Vene teatri „Tuleb/Ei tule. Eesti 100 aasta pärast“ on teatrisarja „Sajandi lugu“ viimane lavastus.