MARILYN JURMANI BLOGI | Vahetasin lapsena kodu nagu sokke, nüüd tahan Rumile kindlat kodu (10)

Selles korteris oleme elanud tuhandekesi nii minu vanematega kui ka koos Jannoga siis, kui Rumi sündis. Eks see sellepärast mulle sellise romantilise mõttena tunduski, et kuna mina alustasin oma elu Kristiines, siis oleks vahva, kui ka Rumi veedab oma esimesed eluaastad seal, kuni me Jannoga päris enda kodu otsime.

See koduotsimine aga ei läinud päris nii libedalt, kui mina seda olin endale ette kujutanud. Olles ise vahetanud kodusid alates pisikesest peale nagu sokke –ühest üürikast järgmisesse ja sinna vahele veel igal nädalavahetusel kahe vanema vahel edasi-tagasi reisides – tundus mulle ülimalt oluline, et Rumil oleks oma kindel kodu, kus ta saab üles kasvada. See seiklemine tegi mind kindlasti väga kohanemisvõimeliseks ja vähenõudlikuks ning heaks suhtlejaks. Samal ajal on see jätnud sügava jälje turvatunde puudumise näol. Seega tahaksin, et Rumigi saaks tundma maailma avarust ja võimalusterohkust, oleks julge ja seltsiv. Kuid soovin, et ta teaks, et tal on kindel ja turvaline kodu, mis teda alati ootab.

Kui rasedusest teada sain, olime just Jannoga välja kolinud minu isa pisikesest ühetoalisest korterist ning üürisime veidi suuremat kahetoalist. Hakkasin Jannole kohe raseduse alguses nagu uni pinda käima, et me peame nüüd leidma oma kodu, kus Rumil saab olema oma tuba. Janno ei olnud sellest ideest vaimustatud. Talle üldse eriti ei meeldi idee millegi omamisest, vaba hing nagu ta on. Ma arvan, et tema kujutluspilt oligi pigem see, et reisime koos lapsega mööda maailma ringi ja küll siis kunagi vaatab. Mina ajasin ikka oma joru edasi, et reisime muidugi, aga nii, et Eestis on oma kindel kodu ka ootamas.

Võtsime siis vastu otsuse, et lähme kõigepealt minu vanaema juurde ja siis vaatame edasi. Vanaema saab aidata last hoida ja süüa teha ja mida iganes on alguses noorel emal abiks vaja. Vanaema oli ka ideega väga nõus, kuna üks tuba oli täpselt meile vaba. Ootamatult oli aga elu meile kõigile hoopis midagi muud ette valmistanud ja mu väike, just teismeikka jõudnud õde kolis samuti meiega koos vanaema juurde. Rumi sai siis elada esimesed üheksa kuud koos oma ema, isa, tädi ja vanavanaemaga, mis tegelikult on ju iga pisikese beebi suurim õnn. Küll aga tundsin mina, et meie perel on aeg liikuda edasi ja seetõttu läksimegi pooleks aastaks Hispaaniasse, kus sain Erasmusega oma ülikooli jätkata. 

Samal ajal käis aga usinasti koduotsimine edasi. Või noh, usinasti käis see siiski ainult minul, kuna Janno oli võtnud pähe, et enne, kui ta ei hakka rohkem raha teenima, pole mõtet kodu otsida. See aeg aga, millal tema enda arust piisavalt raha teenib, tundus, et ei saabu kunagi. Seega käiasin ikka mööda kinnisvaraportaale ja proovisin mõistlikus hinnaklassis kodu leida. Mõistlikku hinnaklassi aga paraku enam Eesti kinnisvaraportaalides ei eksisteeri. Eriti arvestades enamiku Eesti inimeste palkasid (mitte keskmist, sest keskmine ei ole reaalne).

Tegelikult olin juba lootust kaotamas, kuna kõik tundus nii kallis, Janno eriti kaasa ei mõelnud ja värske emana võtsid ka magamata ööd suure osa mu energiast. Vaatasin juba suvilaid väljaspoole Tallinna, mille hind oli sama kui mu isa väikesel korteril, et siis lihtsalt teha vahetus ja sama raha eest saaks suuremasse koju. Küll Tallinnast välja, aga vähemalt oma koju.

Üks kuulutus aga jäi mulle pidevalt silma. Hind tundus mõistlik. Koht tundus võrratu, aga korter tundus veidi lagunemisjärgus. Kui rääkisin oma sõbrannaga sellest korterist, siis tabas mind šokk, kuna tuli välja, et ta just ostab sama korteri vastasmajja endale kodu ja et see kodu kuulub tema sõbrale. Seda kuuldes olin kindel, et see on märk, et me peame seda vähemalt vaatama minema. Täiesti juhuslikult oli ka Janno nõus tollel päeval tulema korra sealt läbi. Ise veel ütles mulle hiljem, et ta mõtles, et ma olen täiesti sassis, et ma seda korterit osta tahan. Janno astus korra meie praegusesse koju sisse, tegi siin kaks sammu, läks uksest välja ja teatas mulle, et see on meie tulevane kodu.

Oh, edasine saaga oli muidugi kohutav. Kuna korter vajas kapitaalremonti ja majagi vajab renoveerimist, siis pangalt korterilaenu saada oli peaaegu et võimatu. Peale umbes 300 kirja vahetamist ning aastast kauplemist me selle laenu eritingimustega siiski saime ja nüüd oleme õnnelikud koduomanikud.