BAARI-MADISE BLOGI | Mis ku*adi õigusega tuleb Helen Adamson napsutamist ja lihasöömist armastavatele inimestele ütlema, et neil on sitt arusaam elu mõnudest? (30)

Kes poleks kuulnud ütelust, et las laps mängib, peaasi, et ei nuta. Ja nii peaks kõik inimesed suhtuma naudingutesse, mis neile mõnu pakuvad, täie respektiga. See, et Helen leidis õnne looduses jänesekapsaid süües, ei tähenda, et me peame kõik küüliku moodi elama hakkama. Meil kõigil on erinevad maitsed ja selle üle pole mõtet vaielda. Kui ma oskaks inimestele õpetada, kuidas on ÕIGE elada, siis elu Maal oleks palju ilusam ja patusem.

Üks asi on nautida elumõnusid, hoopis teine aga see, kui sult midagi ära võetakse. Ja ma sain just möödunud nädalal üsna mõnusa õppetunni. Arvasin, et mugavaks ja lihtsaks eluks siin Norra koopas on mul kõik olemas. Mul pole ju palju vaja, luksusest rääkimata. Eksisin. Ma pidin elama kolm päeva ilma internetita, osaliselt ka elektrita ja sooja veeta! Katastroof!

Naerge ainult, aga minusugusele printsessile olid need kolm päeva hirmrasked.

Kõik sai alguse sellest, et naaber otsustas oma korteris remonti teha. Loll tõmbas seinast välja kõik talle ette jäänud juhtmed. Me jagame muuseas modemit. Mingisuguse ülekoormuse suutis see ajudeta troll korraldada nii, et mul põlesid läbi korgid ning tagatipuks lõhkus ta ka peakaabli, mis jättis terve maja ka sooja veeta. Ja vähe sellest, kuradi idioot ei lasknud mul magada. Ta väiksed humpa-humpa abilised peksid naelu seinadesse ja puurisid trelliga juba seitsmest hommikul.  Loomulikult käisin igal hommikul tema ukse taga turtsumas ja näitamas kui "heas" tujus ma olen. Kahjuks polnud tema ehitusmehed üldse ilusate Chippendalesi tantsijate moodi, polnud isegi midagi vahtida.

Nii ma siis oma toas halasin ja kurtsin rasket elukest kõigile. Loojuva päikese ajal tegin endale viimaseid võileibu. Käisin naabertrepikojas kiirkeedukannuga vett keetmas. Kuidagi sain söödud ja joodud, ime, et nälga ei surnud. Kummaline, et pimedas ei maitsenud ka toit nii hästi, kui elektrivalguses. Kõik oli sama kibe ja mõru nagu mu meeleolu. Kirusin kogu maailma ja vana Jumalat ennastki mind tabanud kohutavate kannatuste pärast.

Nõusid pesta ei saanud, duši all käimisest rääkimata. Külma veega loputamine ei anna soovitud tulemust. Sama hästi võiks ju koeral lasta taldriku puhtaks lakkuda ja siis see tagasi riiulile panna. Ei jäänud muud üle, kui vanaemalt õpitud trikki kasutada. Tuli hakata gaasi peal vett keetma, see ämbritesse valada ja nii oma tassid, noad, kahvlid ja taldrikud puhtaks pesta. Issand, kui tüütult kaua see aega võttis.

Taas oli elu metsiku koorma mu õlgadele pannud. Ka duši all käimine ei olnud enam nagu meeleolukas tantsunumber "Singing in the Rain". Mu suur keha nõudis kahte ämbritäit vett. Seega pidin kümme korda oma kannuga köögi ja vannitoa vahet jooksma. Kui lōpuks sai kõik ettevalmistused tehtud, siis lajatasin oma perse külma vannitoa põrandale maha ja lugesin iga veetilka, mille nuustikust välja suutsin pigistada. Olin kui Kiir "Kevades" jäisel saunalaval sooja oodates ja piinades.

Tavaliselt meeldib mulle duši all mõnuleda pikalt. Nüüd tormasin sealt võimalikult kiiresti välja, justkui armukesega vahele jäänud lollike. Olin kohutavalt stressis ja sestap pakkus majaomanik, et umbes 25 meetri kaugusel on ka välidušš, mida võiksin tasuta kasutada. Jah tõesti, viimane asi, mis mul veel puudu on – avalik pesemiskoht ja jalaseen. 

Ja siis kõigi hirmude summa. Internetti polnud!  Appi, ma ei tea, kus Karmen Pedaru puhkab või mida Marimell lõunaks sõi! Issand, kuidas ma näen, mitu korda mu instapilte on laigitud! Oh seda häda, kui potentsiaalne peika parasjagu mu kodust mööda sõidab, ega saa mulle gay app'is oma tillist pilti saata! Ma olin kõigest ja kõigist ära lõigatud.

Mu netisõltuvus imes mobiilse internetipaketi kiiremini tühjaks kui riigikogu eestlase eluisu. Ja mu telekas on ka veel seotud netiga! Ma ei saanud vaadata isegi oma lemmiksaadete kordusi! Tühja sest, et olen neid juba kümme korda näinud. Telenor saatis muudkui meeldetuletusi, et mobiili tellitud internet on kasutatud ja uue tellimine maksab nii ja nii palju. Ma olin kui kodeiinisõltlane apteegis, kelle sümptomeid ei suudetud tuvastada ja seepärast tuli uus doos iga hinna eest ellujäämiseks kätte saada.

Lõpuks ei tahtnud ma enam voodistki tõusta. Elu näis mõttetuna ja kõik muu veelgi mõttetum. Mu kannatustele ei paistnud lõppu tulevat ja keegi ei saanud mind ka aidata. Kõik kümme klantsajakirja oli ka juba viisteist korda läbi lapatud. Lõpuks hakkasin oma riideid firmamärkide järgi sorteeriima ja tähestikulises järjekorras riiulitele sättima. Õues oli päikesepaisteline ilm, mis sobis täpselt toas istumiseks. 

Neljanda päeva varahommikul koputas naaber uksele ja teatas rõõmusõnumi - kõik on nii nagu enne. Ma rõõm oli piiramatu. Panin tuled igas toas põlema, telefonid ja äpid lülitasin sisse ja ise sööstsin netiavarustesse. Aparaadid piiksusid, meile ja spämmi tuli, kui vett kraanist. Hurraa, sain endast taas instasse aktipilte postitada! Ole tänatud valguse- ja elektrijumal Apollon!

Peale selliseid kannatusi ei näita ma enam kunagi kellegi peale näpuga ja ei tänita, kuidas elada tuleks. Kui sa oled õnnelik, siis lase ainult minna. Just nii kaua, kui keegi ei kannata su tegude ja sõnade päras. Tõesti, nautige iga pisi-detaili oma elus, mis teile rõõmu toob, sest kes teab, millisel momendil see kõik kaduda võib. Just sellistel momentidel saate aru, kui vähe on vaja, et rõõmus olla – hetk looduses, koos lähedastega söögilaua taga, restoranis maitsvat pardikoiba järades või lihtsalt interneti avarustes surfates. Elagu elu!