"Kadunud Eesti: "Politseikroonika" lugu": satanist jõulude ajal eetris (4)

***

„Politseikroonika“ suure menu saladuseks polnud mitte toonase verise kroonika võimalikult tõetruu edastamine. Elu meie ümber oli niigi sedavõrd õõvastav, et päevaste läbielamiste õhtune vaimusilma ette manamine polnud tegelikult kellelegi kuigi meeldiv ettevõtmine. Ja kes olekski tahtnud kella poole kaheksa ajal õhtul, vahetult enne sööma hakkamist vaadata masendavaid kaadreid? Pigem taheti ikka nalja või ootamatuid elamusi. Just elamuste pakkumine oligi üks „Politseikroonika“ võludest. Mis kell saade eetrisse antakse, see oli juba telejaama ehk siis Kanal 2 otsustada. Prime time’i ajal ei kujutaks me täna ettegi saadet, mis külastab kõige õõvastavamaid asotsiaalide urkaid ning toob vaatajate ette laibad ja Tallinna kõige verisemad pead. Me ei kujuta endale ettegi, et enne politseinikke võiks sündmuskohal tammuda televisiooni võttegrupp ning inimesi omatahtsi telesaates „õigeks“ või „valeks“ mõista, kõige õõvastavamate sündmuste üle võllanalja visata, õnnetuste üle irvitada ning samal ajal omaenda elu ja tervisega riskida. Just nimelt pidevalt oma nina kõigi asjadesse toppimine oli saate edu saladuseks. Teiseks edu saladuseks oli tõsiasi, et „Politseikroonikat“ tehti nagu meelelahutust. Televaataja ees rulliti huumorisse mähituna lahti kõige jubedamad lood, mida inimene võib endale ette kujutada. Avangardistlik lähenemine tõi saatele edu.

Huvitaval kombel ei pannud ametivõimud saatetegijaile pikka aega pahaks nende kummalist saatemaneeri ega suupruukimist. Küllap kaalus teavitamise vajadus üles kõik miinused, mis saatsid tolle aja krimireportereid. Politsei tegi isegi võttegrupiga koostööd ja neile anti poolsalamisi võimalus politsei sidet pealt kuulata. Aga ükskõik kui manitsevaid jutte saatetegijatega ka ei räägitud, nemad oma jonni ei jätnud ning iga natukese aja tagant oli avalikkusele aruteluks ette visatud mõni järjekordne kont kummaliste lugude põhjatust varamust.

Üheks märgiliseks ettevõtmiseks sai päris ehtsa satanistliku preestri näitamine 2001. aasta teisel jõulupühal. Satanist demonstreeris, kuidas inimest satanistliku rituaali abil pimedaks nõiduda. Kohe järgmisel päeval, tegelikult vist veel samal õhtul tekkis kiriku- ja kultuuriringkondades kohutav paanika ning saatejuhile öeldi, et tema saadetega on nüüdseks jõulude ajal igaveseks lõpp. Nii oli ja nii jäigi. Õnneks ei rikkunud kiriku marutamine suhteid politseiga. Mingi ime läbi ei öeldud üles ka töölepingut. Sellest saab järeldada vaid üht – juba tol ajal oli kirik nii jõuetu ja saamatu, et ei suutnud enam ühiskonna moraali järele valvata. Täpselt samamoodi, nagu kirik ei suutnud end kehtestada telejaama programmivaliku üle. Seega sai sellest satanisti näitamisest üks lõbus vahepala, mille tagajärgi võib täna aimata ehk vaid kirikuarhiivides sorides.

Aga selles mõttes oli satanist igati aus inimene, et uskus end olevat saatana käepikendus ja Lutsiferi igati volitatud esindaja Eesti Vabariigis. Kõik tema nõidumised nägid välja niivõrd teatraalsed ja reaalsed, et ta kartis ka ise neid asju, mida sellistel seanssidel teistele inimestele kaela nõidus. Ja tema hirmgi oli täiesti reaalne. Nii reaalne, et temaga pidevalt lävivad inimesed olid nakatatud sellesama hirmuga, uskudes satanisti imevõimetesse. Aga muidu oli satanist lihtne mees. Tavaline diiler. Müüs ja tarvitas heroiini. Narkomaanidele oli satanistil eriline mõju. Talle ei jäädud kunagi raha võlgu. Teised diilerid, kelle relvaks olid karmid sõnad ja ähvardused, said narkomaanidelt ikka petta. Aga satanisti ei petnud keegi. Sedavõrd suur oli lugupidamine kõhetu mehe vastu, kes nõidus, plastist kiiver viltu peas, Lasnamäe ühetoalises korteris enda ümber needust ja häda.