Foto: Stanislav Moškov
Raamat
18. august 2018, 13:57

Katkend Peeter Võsa raamatust "Kadunud Eesti: "Politseikroonika" lugu"

"Kadunud Eesti: "Politseikroonika" lugu": kuidas narkokullerid politseibussi endale sleppi said (8)

 Endine telesaatejuht Peeter Võsa andis välja raamatu "Kadunud Eesti: "Politseikroonika" lugu", milles meenutab nullindate alguse kirjut elu pealinnas. Õhtuleht avaldab raamatust katkendeid. 

***

Tartus olla kõik kanep ootamatult otsa lõppenud ja Lätist juurde ei saanud. Tallinnas kuuldi seda kraami saada olevat ning kaks noort sangarit saadeti suurel USA autol kraamile järele. Tallinnas tehtud kaup ära ja Tallinna mehed olid veel hoiatanud, et kraam on otse Hollandist toodud ning ärgu kullerid mõelgugi seda autosõidu ajal tõmbama hakata. Muidu on õnnetus majas.

Tartu poole tagasi sõitnud kullerid lasksid hoiatussõnad kõrvust mööda, mõeldes varasematele kogemustele, ning otsustasid siiski prooviks ühe pläru keerata. Kui nad olid selle parasjagu lõpuni ära suitsetanud, aga kraam polnud veel mõjuma hakanud, peatas kullerite auto ootamatult politseipatrull. Ehmunud mehed püüdsid auto tagaistmel olnud jalgpallisuurust kanepikera igati varjata, aga oli juba hilja.

Patrullpolitseinik astus auto juurde. „Kas te saaksite meid sleppi võtta? Bussi mootor on katki ja teist patrulli pole meile praegu järele saata.“

Ei olnud mingisugust kontrolli. Olid hättasattunud politseinikud ja vahemaa Tartuni polnud kuigi pikk. Ilmselt hakkas juba sel hetkel suits kulleritele mõjuma, sest nad nõustusid politseibussi oma autole sleppi võtma. Hiljem nad muidugi eitasid, et kanep just siis mõjuma hakkas. Nad väidavad, et see hakkas mõjuma siis, kui hakati Tartu poole sõitma, politseiauto nende oma slepis, ning nad olid suutnud selle väikese asjaolu unustada. Aga sedagi vaid seni, kuni üks pilves kulleritest märkas tahavaatepeeglis politseibussi.

„Kuule, meil on mendid sabas.“

Teine kuller hakkas juba taha vaatama, kui esimene taas hoiatas.

„Ära vahi niimoodi. Nad saavad aru, et me neid märkasime. Keera peegel vaikselt õige nurga alla ja vaata sealt, kas jäävad maha. Ma hakkan tasakesi kiirendama.“

Kullerid olid kindlad oma auto forsseeritud mootoris ning hakkasid tasahilju kiirust lisama.

„Noh, kas jäävad maha?“

„Ei, sama lähedal on kui enne. Pane veel gaasi juurde!“

Juht panigi ja kiirus tõusis tasakesi üle lubatud piiri. Politseiauto näis kullerite auto taga püsivat sama kindlalt, nagu oleks sinna puksiirköiega kinnitatud. Paanikas ja pilves kullerid vajutasid veelgi kiirust juurde.

„Kas jäävad juba maha?“

„Ei, vilgutavad tulesid.“

„Aga nüüd?“

„Nüüd panid vilkurid tööle! Mis teeme?“

„Paneme eest ära?“

"Ei, meil on niigi sada kolmkümmend juba ees. Pane pidurit!“

Juht panigi piduri põhja, rattad blokeerusid ja politseibuss sõitis täiel kiirusel kullerite autole tagant otsa. Kullerite auto tagaistmel olnud jalgpallisuurune hõbepaberisse mässitud kanepikera lendas vastu auto esiklaasi ja purunes. Kui veriste ninadega politseinikud kullerite auto juurde jõudsid, et toimunus selgust saada, polnud rohkem küsimusi tarvis. Auto uks avanes ja vangla uks sulgus.

Niipalju siis kanepi laostavast mõjust inimorganismile ja tema saatusele. Oleks mehed Tallinna aatekaaslaste head nõu kuulda võtnud, poleks sellist jama juhtunud.