Ivar Põllu: „Kõige lihtsam on mõista inimest, kui sa suudad temaga koos nutta. Siis saad sa temast päriselt aru." (5)

„Muidugi ma pelgan suurkujudest lugude jutustamist, väga hirmus on!” tunnistab Tartu Uue Teatri loominguline juht Ivar Põllu ausalt. Ta on jutustanud lavalugusid Kaarel Irdist, Gunnar Grapsist, Mikk Mikiverist, Evald Hermakülast ja Jaan Toomingast. Ning paljudest veel. Praegu on ta lavale kirjutanud Jaak Joala ja terve plejaadi Eesti muusikuid. „Mul on väga suured süümepiinad nende isikute ees!” ütleb Ivar ning ta ei luiska.

„Ma tahan leida nende inimlikkust,” põhjendab näitekirjanik ja lavastaja Põllu, miks ta on järjekindlalt võtnud ühe müüdi teise järel ette ning laulu sisse ja lavale pannud. „Ma ei taha müüte purustada, vaid nende inimlikkusega ühendust saada. Kõige lihtsam on mõista inimest, kui sa suudad temaga koos nutta. Siis saad sa temast päriselt aru. Nutu kaudu olen nende inimestega ühendust saanud - kui ma saan aru, mille pärast nad on kurvad. Sellest ju, mis neid kurvastab, inimesed ei räägi. Nad ütlevad seda kuidagi ümber. Ma ise pole mingi erand – kes ikka räägiks oma nõrkustest! Keegi ei taha teistele oma nõrkasid hetki näidata. Mina ka mitte.”

Praegu on Ivaril veel üks nõrkus. Või pigem kiindumus. See on Narva. „Ma tahaks praegu ka väga Narvas tagasi olla, varsti lähengi,” viskab ta pilgu vihmamärjale Tartule. Ta on korraks kodus käimas. Septembris algava draamafestivali pärast.

Suur seiklus Narvas nimega „Kremli ööbikud” läheneb iga etenduskorraga grande finale'le.