Kirjanik Wimberg Uspenskist: "Head lastekirjandust on pagana raske unustada."

Üldse on lastekirjandus ajale väga vastupidav žanr, n-ö suurte kirjanduses jõuavad tekkida staarautorid ja kultusteosed, ning need jõuavad ka ununeda, aga mis kord juba on lastekirjanduses esile tõusnud, see sinna ka jääb, püsib seal paljude-paljude põlvkondade vältel. Lapsed, kellele on meeldinud Potsataja, krokodill Gena ja kass Matrjoškin, saavad kord ise lapsevanemateks ja loomulikult on neil kohe meelest võtta need samad Potsataja, krokodill Gena ja kass Matrjoškin. Prostokvašino. Või miks mitte garantiimehikesed ja karusloomade internaatkool. Siis saavad taas need lapsed omakorda suureks ja ring jätkub. Head lastekirjandust on juba pagana raske unustada. Selle kinnituseks on eestlastel näiteks Karl Eduard Sööt, J. Oro, Ernst Enno, Jüri Parijõgi, Richard Roht, Richard Janno, Ellen Niit... Vene kultuuriruumis on Uspenski täiesti kindlalt sama aegadeülene. Nagu varasemast Kornei Tšukovski, Sergei Mihhalkov, Agnia Barto...

Tegelikult on Uspenski looming kuuendiku planeedi salakeel, mida mõistetakse Tallinnast Vladivostokini, Põhja-Jäämerest Musta mereni. Ümise paar nooti helesinise vaguni laulukesest või tsiteeri sobival kohal („Lubada! Tindiste“, „Kassi dokument on tema saba!“ jne) ning oled kohe justkui oma inimene, manad kaaslase mälust välja mõne nostalgilise viivu või helge seiga. See on tõesti keel, mis ühendas kogu kunagist Nõukogude Liitu, ja tegi seda imetabasel viisil. Selles keeles ei ole koledaid sõnu, koledaid mõtteid ja koledaid tegusid, siin on kõik hästi ja kuidagi ikka saab, lõvi võetakse kampa ja jänes jääb ellu, kiusliku postiljoni vastu saab rohtu ja telliskivid sõprade maja ehitamiseks saab kokku. Täna, Uspenski surmapäeval meenutab teda soojalt Moskva venelane ja Tallinna eestlane, helesinise vaguni laulu lastakse nii Venemaa kui ka mõnegi NATO riigi õhtustes uudistes, ideoloogiliste rinnete kokkumätsija peab korraks vait jääma ja ootama ära, kuni eestlasi ja venelasi ühendab kurvastus Uspenski surmast ja rõõm tema loomingust. Üks ilus ühine asi – ja pole ju see ainuke.“