INTELLIGENTNE KUULAJASKOND: „Julgen öelda, et inimesed, kes suudavad minu loomingut kuulata ja end sellest läbi hammustada, peavad olema intelligentsemad kui inimesed, keda rahuldab suvaline raadiosült,“ on Evestus kindel.Foto: Grete „Stitch“ Laus
Terttu Jazepov 18. august 2018 00:01
„Ma üritan inimesena maailma mitte tõsiselt võtta. Mõtlesin just täna, et peaksin välja andma hunniku vahepeal kirjutatud lugusid lihtsalt juhuks, kui ma homme surema peaksin,“ naerab industriaalrokkar Ott Evestus (34). Pikki aastaid Londoni ja Eesti vahet pendeldanud muusik ujub uljalt vastuvoolu: ta pole kunagi tahtnud olla teiste moodi või teha muusikat, mis kõigile meeldib.

„Ma üritan inimesena maailma mitte tõsiselt võtta. Mõtlesin just täna, et peaksin välja andma hunniku vahepeal kirjutatud lugusid lihtsalt juhuks, kui ma homme surema peaksin,“ naerab industriaalrokkar Ott Evestus (34). Pikki aastaid Londoni ja Eesti vahet pendeldanud muusik ujub uljalt vastuvoolu: ta pole kunagi tahtnud olla teiste moodi või teha muusikat, mis kõigile meeldib.

Koolipõlve meenutades räägib Saaremaalt pärit Ott, et oli oma koolis ainus pikajuukseline poiss. „Kohe, kui raha leidus, ostsin juuksevärvi ja linna ainus gootikutt värvis mu juuksed mustaks. Ja pani rõngad kulmu. Ja ninna. Ja kõrva. Ja huulde. Sellega ma sõpru juurde ei võitnud, küll aga andsin kõigile märku, et ma ei soovigi nende hulka kuuluda,“ ütleb ta. 15aastaselt põgenes Evestus esimesel võimalusel Saaremaalt Tallinnasse.

Peotäis makarone päevas

Pealinnas asus Ott Georg Otsa nimelisse muusikakooli löökpille õppima ning elas samal ajal vahelduva eduga igas Tallinna linnaosas. Vahepeal jõudis ta koos oma trummikomplektiga peatuda isegi ühe Pärnu maantee ühiselamu keldris.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad