Foto: Erakogu
Inimesed
15. august 2018, 17:40

Olga Einasto: Uspenski oli nagu täiskasvanud laps

Rahvusvahelise kirjandusfestivali Prima Vista venekeelse programmi koordinaator Olga Einasto meenutab Eduard Uspenskit. „Kahju, et Potsataja jäi ilma papata... Kunagi vastas ta laste küsimusele, mis oleks tema jaoks kõige hirmsam, et Potsataja surm.

Kui Uspenski 2015. aastal meie kirjandusfestivalil käis, siis paistis ta eelkõige silma oma teravmeelsusega. Ta ei olnud ju pelgalt lastekirjanik, vaid ka satiirik – juba nõukaajal kirjutas ta palju riigis valitsevast bürokraatiast ja mitte kunagi pioneeridest. Peale selle näis ta mulle inimesena, kes peab väga tähtsaks elu põhiväärtusi. See on leidnud mõistagi kajastamist ka tema raamatutes ning mulle on väga meelde jäänud, kuidas ta reageeris, kui teda muinasjutuvestjaks nimetati. Ta teatas, et pole ta mingi muinasjutuvestja, ütles, et talle meeldiks, kui temas nähtaks jutlustajat. Kui küsisin, miks ta nii arvab, siis vastas ta, et oma raamatutes tahab ta osutada sellele, mis peaks elus olema esikohal: armastus, lugupidamine oma vanemate, õpetajate ja kodumaa vastu, lisaks veel teadmised, mida saadakse raamatuid lugedes.

Muinasjuttudes, selgitas ta, on tegelased mustvalged, head ja halvad ning hea alati võidab, kuid temale pole võitlus oluline. Olulised on põhiväärtused, sest just need tagavad laste vaimse tervise.

Uspenski tundus mulle väga kaine mõistusega inimesena. Mõni pidas teda opositsionääriks, kuid mina nii ei ütleks. Ta lihtsalt hindas elu kriitilise pilguga, pani tähele, kus midagi valesti läheb ning oli julge, et seda esile tuua. Ja just satiirilises võtmes, ta tahtis, et selle üle saaks naerda. Täiskasvanutele kirjutas ta teose „Professor Tšainikovi loengud“, milles ta vastas kõiksugu huvitavatele küsimustele.

Ütleksin, et ta oli nagu täiskasvanud laps. Eestis käies oli ta juba haige, ei tundnud ennast hästi ning ei saanud süüa suuri portsjone. Samas oli ta põlvkonnast, kes toidu äraviskamist ei salli ning nii tegigi ta ettepaneku, et kui see mulle probleemi ei tekita, siis kas võiksime tellida vaid ühe portsu ja seda kahe peale jagada. Olin meelitatud ja vastasin, et olen nõus. Nii me temaga kolm päeva sõimegi.

Magustoitu ei tahtnud ta kunagi, ja kui kord küsisin, et kas jäätist võtame, siis vastas ta, et seda võib küll tellida. Aga seekord terve portsjoni, mitte pool...“