Hardi Volmer: käisin koos Uspenskiga Jugoslaavias

„Sõit läks toonasesse Jugoslaaviasse, sest üks eesmärke oli külastada Zagrebi filmifestivali. Rongiga sõitsime Belgradi ja sealt bussidega peaaegu kogu Jugoslaavia läbi. Tolle aja kohta oli see võimas, müstiline ja vinge reis.

Nii palju kui mäletan, vestlesime sel reisil Uspenskiga Krokodill Gena ja Potsataja teemadel. Meile tundus see kõik väga hale. Olime ju noored ja meile tundus, et Venemaal ei saa teha sellist tõelist kunsti, nagu meie tegime. Enda arust olime meeletud kunstnikud. Võtsime rongikupees koos Uspenskiga mitu tundi rõõmsasti viina. Reis oli pikk ja kõik erutatud. Rääkisime eeskätt stsenaristidest ja literaatidest, keda eriti ei avaldatud ja kellel olid võimuga ideoloogilised probleemid, ning kes leidsid tihtipeale pelgupaiga Sojuzmultfilmis. Just sinna said põlatud kirjanikud tänu sõpradele ja tuttavatele tööle ning neid kasutati stsenaristidena. Ehk ongi toonane Nõukogude animatsioon ideoloogilisele survele tänu võlgu, et niisugused mehed nagu Uspenski tegid lastefilme.

Ta tundis Krokodill Genast ja Potsatajast siirast rõõmu – see oli lasteraamatuna enne multifilmi ilmunud, ning oli midagi sellist, mida ta oleks meeleldi tahtnudki teha. Oli ju Uspenski sunnitud tihtipeale leiva teenimiseks ükskõik mida tegema, kuid Gena ja Potsataja pärast ei pidanud ta küll silmi maha lööma.

Vaadates, kui palju on Eestis huumorivõtmes tema loodud tegelasi meelde tuletatud – näiteks Eesti Televisiooni „Kreisiraadio“ saate tegelaskujudena – siis olid nad ilmselt tolleaegsetele lastele armsad. Gena, Potsataja ja Kübaramoor on märgilised tegelased kõigile, kes selle põlvkonnaga üles kasvasid. Tõsi – mina nende peale väga ei erutunud, olin juba suur poiss, kui see film tuli ja härra Uspenskiga põgusalt kohtusime.“