Seda kummalisemad on tule alla sattunud prokuratuuri, politsei ja riigikohtu esimehe senised reageeringud. Kunmani etteheited on piisavalt tõsised, et tema mainitud ametnikud saaksid piirduda süüdistuste mokaotsast eitamise või kohtuniku pensionile jäämise tervitamisega. Kohtu alla kohtunikku ei anta, et tema süüdistused Eesti läbipaistvas, ausas ja õiglases kohtusüsteemis läbi töötada. Selle asemel kohtuniku kibestunuks ja ullikeseks vihjamine kergitab aga omakorda küsimuse, kuidas sai selline inimene meie kohtusüsteemis nii kaua töötada. Samas võinuks Kunman juba varem suu avada, kuid ometi ta ei teinud seda – palk selles süsteemis on kõrge ning terendav kohtunikupension liiga ahvatlev.
Eesti riik pole ka eriti pingutanud, jätmaks muljet, et õigusemõistmise juures osapooled omavahel küsitavat koostööd ei tee. Kriitikast hoolimata projekteeriti peale Tartu kohtumaja ka Tallinna uus kohtupalee kohtunike ja prokuröride ühiselamuks, nagu väljendas Kunman. Kaheldava sünergiaga õiguskombinaati, kus kaks osapoolt saavad ühise katuse all puntratantsu vihtudes õigust sepitseda, pole aga Eestile vaja. On igati mõistetav, et nõukaaja õigusruumist tulnutena, kui meie elu määrasid troikad, NKVD, KGB ja kohtufarsid, oleme ikka veel väga tundlikud õigusemõistmise sõltumatuse suhtes. Justiitsministeeriumi jonn prokuröride-kohtunike ühte patta surumisel võib olla aga selleks tilgaks meepotis, mis ei lase õigusemõistmisel päris sõltumatuna näida.
Pole valikut, Kunmanilt kriitikanooli pälvinud isikud ja struktuurid peavad esitama põhjalikud selgitused, nagu neilt nüüd justiitsminister mitte ainult ei oota, vaid nimetab suisa nende kohustuseks. Süüdistuste vaikselt kalevi alla lükkamine jätab küsimused õhku. On enam kui kindel, et üldsuse mälu oleks sellisel juhul väga pikk. See hakkaks kujundama eelhoiakuid mõistetava õiguse kvaliteedi suhtes ning annaks hagu peade lendamapanemise kihkudele.
Kommentaarid