MaikenFoto: Stanislav Moškov
Inimesed
12. august 2018, 19:30

Maiken: „On suur au leida ennast sellisest lavaloost nagu „Kremli ööbikud“.“ (5)

Kui näitleja Katrin Pärn „Kremli ööbikutes“ Maikenina lavale astus, sai muusikust laulupedagoog Maiken ehk Kadri Koppel üllatuse osaliseks. Meeldivalt. „Ma ei teadnud midagi sellest ette, aga see oli põnev – erakordselt hea paroodia,“ naerab ta.

„See, kuidas ta mind kehastas, oli suhteliselt üks ühele. Ma sain nii palju tema pärast komplimente!“ Artist Pärn esines Maikenina nii hiilgavalt, et osa päris-Maikeni tuttavaist arvas esimese hooga, et laulupedagoog on ise lavale ennast mängima silganud. „Nad said hiljem aru, et see ei olnudki mina,“ lisab Maiken. „See kuju oli hästi õnnestunud nii grimmi kui ka kostüümi poolest ja ma naersin südamest selle peale. Ma muidugi pean ütlema tänusõnad neile, kes loo kirjutasid – on suur au leida ennast sellisest lavaloost, nagu „Kremli ööbikud“. Ju olen siis endast mingi jälje jätnud.“

Lauluõpetajast Maiken tunnistab, et puhtalt oma ameti tõttu ei saa ta muusikalisi lavastusi väga rahulikult vaadata. Professionaalne pilk ja kõrv segavad. „Muusikanumbrite puhul oleksin ma võib-olla oodanud suuremat sõud – ägedamat lähenemist neile Venemaa kontsertidele,“ arutleb ta, et ilmselt läks muusikaliste numbrite ettevalmistamisega pisut kiireks kätte. „Aga teisalt tahaksin ma kõiki ja kõike kiita. Kokkuvõttes oli kõik väga positiivne, väga hea sõu! Näitlejad laulsid tõesti väga hästi – rõhk siis sellel, et nad on laulvad näitlejad, mitte lauljad. Kui oleks lauljad neis rollides olnud, oleks lavastuski teistsugune.“

Näitlejate tööst, eriti Katrin Pärna ja Märt Avandi tehtust, plussmärgilisi elamusi kogenud Maiken poetab üksnes, et kogu vaatajaskond ei pruugi ilmselt taibata, et „Kremli ööbikute“ puhul on tegu leidliku fiktsiooniga. „Minule oli see kohe selge, sest dialooge, mis lavalt kõlasid, pole kunagi päriselus olnud,“ naerab ta. „Kuid varasemast ajast pärit dialoogide puhul tekkis mul endal küsimus, kui palju on neis fiktsiooni või on see nüüd päriselust võetud. Kui palju on ses loos tõtt ja kui palju mitte, kas asjad olid nii või mitte – need küsimused jäävad pärast etenduse vaatamist õhku. See on tõenäoliselt hea teatri tunnus, kui hakkad etenduse nägemise järel vaadatut analüüsima.“