Janika Sillamaa „Kremli ööbikutest“: „Ma olen elus hoopis suurem karikatuur, kui Maria Annus minust tegi!“ (1)

„Aga neil õpilaste lugudel, mis moodustasid lavastuse raami, polnud reaalsusega mingit pistmist. Neid situatsioone pole kunagi juhtunud ning näiteks Maiken pole ka kunagi Joala õpilane olnud! Need, kes me Jaagu juures õppisime, ei teinud seda samal ajal ning korraga me Jaagu juures ühes seltskonnas ei käinud. See meie lugu oli kõigest „Kremli ööbikute“ tugev raam, mis oli dramaturgia seisukohast minu jaoks hästi mõistetav, sest andis lavastusele väga hea vungi. Ning Juss Haasma tehtud vana Jaak oli väga täpne! Mis minusse puutub, siis arvan, et ma olen elus hoopis suurem karikatuur, kui Maria Annus minust tegi!“

Fiktsiooni, mille Ivar Põllu kirjutas Jaak Joala lauldud tekstidele toetudes, vaatas Janika suure huviga. „Mulle õudselt meeldis, et Jaak oli Märt Avandi, Priit Strandbergi ja Juss Haasma vahel laiali jaotatud: nad tegid Jaaku veidike erinevalt, Märt romantiliselt ja unelevalt ning Priit positiivselt. Ning siis veel Jussi vana Jaak kerge kibestumusega! Need jooned olid Jaagus kõik olemas ja vaheldusid temas ühe lause jooksul mitu korda. Aga ehkki Jaak oli kergelt kibestunud, siis ta oli ka härrasmees, kes kunagi ei hädaldanud, vaid varjas seda. Meie õpilastena ei vaadanud talle kunagi ammulisui alt üles, vaid suhtlesime kui partnerid. Ning kui läks tööks, siis käitus ta nii nagu Märt laval: „Ole vait! Hakkame tööle!“ Nii ta tegelikult meiega suhtleski!“

Janika tunnistab, et on oma Narva-käiguga rahul, seda enam, et talle Tartu uus teater üdini meeldib, eriti Ivar Põllu loodu. „Minu ootused olid Tartu uuele teatrile kõrged, teadsin, et lähen vaatama midagi, mis on väga hea, ja selle ma ka sain! See lavastus on vägev ja tugev.“