Hiigellavastus aitab Koidu sõnul natuke avada nii Jaak Joala kui ka teiste muusikute hingeelu ning toonase muusikaäri telgitaguseid
GALERII | Koit Toome: „Ega ma ennast „Kremli ööbikute“ lavalt ikka ära tundnud küll! Aga fiiling, mille publik sai, oli minu meelest õige.“ (40)
„Oli asju, mis meeldisid väga, oli asju, mida saaks ehk paremini teha – muljed on sestap erinevad,“ naeratab muusik Koit Toome pärast Tartu uue teatri lavastuse „Kremli ööbikud“ esietendust. See, et teksti autor Ivar Põllu ka Koidu laulu sisse ja lavale kirjutas, toob Koidu näole muige: „Ega ma ennast lavalt ikka ära tundnud küll! Aga fiiling, mille publik sai, oli minu meelest õige.“
Olukorrad ja mõttevahetused, mida „Kremli ööbikud“ Jaak Joala ja teiste Venemaa lavasid pidi rännanud Eesti artistide loo jutustamiseks kasutavad, on eelkõige fiktsioon. Eelkõige see stseenide jada, kus laval tegutsevad noorlauljad Koit Toome, Evelin Samuel, Janika Sillamaa ning Maiken, keda kehastavad Tambet Seling, Saara Kadak, Maria Annus ning Katrin Pärn.
INIMESTEL oli ju riideid selga vaja, oma maal tehtud. Tol ajal loomulikult oli ka suur vene turg taga. Ajaloo arhiividest on näha, et sinna tuli tööle tuhandeid inimesi ÜLE Eesti. Kõik ei mahtunud enam põllu peale ja talusid ei saa ka lõputult poolitada. Ka siis oli osavate sepakätega mehi, kes otsisid UUSI väljakutseid.
Inimesed käisid ka 100 aastat tagasi normaalselt riides, kust kohast see pluusi- kleidi-voodiriie siis tuli. Jalatseid , ka pastlaid tehti lehma ja notsunahast.