KOLMIKUTE EMA: alguses ootasime kaksikuid, hiljem tuli välja, et on hoopis kolmikud! Mehel oli elu suurim šokk! (17)

Veronika peres oli juba varasemast kasvamas üks tütar. Naise sõnul käis ta toona mitmel kohal tööl ning oli tegelikult alles esimesele lapsele rinda andmas, kui ta teada sai, et ta kolmikuid ootab. “Eks võttis tummaks tükiks ajaks, kui teada sain, et kolmikuid ootan. Pärast hakkasin selle mõttega juba harjuma,” tõdeb vapper ema, kelle kolmikutest poisid jaanuaris juba kolme-aastaseks saamas on.

Kolmikute kõrvalt päevarežiimi midagi muud ei mahugi

Veronika tõdeb, et alguses oli kolme vastsündinuga ikka väga raske hakkama saada. “Mul oli eesmärk anda neile neli kuud rinda ja selle ma ka saavutasin. Lubadus töötas! Panin neid kogu aeg sööma-sööma-sööma! Tootmine peab käima!” meenutab Veronika rõõmuga tagantjärele.

Naise sõnul on kolmikute kasvatamisel kõige tähtsam välja töötada kindel režiim. “Kui sul režiimi ei ole, siis sa ei jaksagi midagi teha. Kui pead magama, siis pead magama, peab sundima ennast teatud asju tegema,” tunnistab ta, kinnitades, et kõik tema päevad on täidetud vaid kolmikutega tegelemisega. Naine juba ootab, mil ta kolmikud kolmeseks saavad, siis saab ta taas tööelu juurde naasta ning natukene rohkem iseendale pühenduda.

Veronika sõnul sai ta abi ka oma vallavalitsuselt ning teda käis pool aastat aitamas abiline. “See oli hea, muidu oleks olnud raske. Nad karjusid ka nii palju ega tahtnud magada alguses. Hästi palju raskusi oli alguses,” tõdeb ta.

Veronika sõnul on tema kolmikutest poisid, olenemata sellest, et nad ühtemoodi välja näevad ja ühtemoodi riides käivad, iseloomult täiesti erinevad. “Meil on kõige aktiivsem Sander, nagu päikesekiir hommikul tõuseb. Tema sündis ka kõige viimasena. Tema oli väiksest peale direktor, selline pea püsti! Kristofer on mul kõige kõvema häälega, suu lahti teeb, siis kõik panevad kõrvad kinni,” räägib Veronika oma poegadest, samal ajal, kui kolmas poiss, Oliver, amokki jookseb ning naine talle järgi peab kalpsama.

Mitmikute kokkutulekule tuli Veronika selleks, et tutvuda teiste mitmikperedega. “Hea on pärast kellegagi edasi suhelda, saab vahetada kogemusi, teada, kellel mis mured ja probleemid on, ja kogemusi vahetada,” räägib ta. 

Naise tuttavate ja sugulaste seas on samuti peresid, kus mitmikud kasvavad. Näiteks tema mehe perekonna suguvõsas on sündinud kaksikud, tema klassiõde sai lausa nelikud ning sõbranna samuti kaksikud. “Tema on kogu aeg hädas nendega. Ma räägin talle, et võtku rahulikult ega ärgu muretsegu pisiprobleemide pärast. Tähtsuse järjekorras ikka! Koristamisega ei tohi segaseks minna, rohkem tuleb ikka lastele tähelepanu pöörata,” avaldab Veronika, millist head nõu ta sõbrannale on andnud. 

Vastuseks küsimusele, kas Veronikal on plaanis veel lapsi saada, hakkab naine naerma ja ütleb kindlameelselt: “Kindlasti mitte! Mu emal on kaheksa last, niiet suguvõsa on juba päris suur.”

Kuidas küll kaht last korraga sülle võtta?!

Mitmikute kokkutuleku kõige nooremad osalised olid arvatavasti neljakuused kaksikud Tanel ja Reigo. Vapper, esmakordselt isarolli kogev Keijo oli neid parjasti lutipudelitega toitmas. Kaksikute ema Anna-Liisa tõdeb, et kui esiklastena sünnivad kaksikud, on alguses ikka väga raske. 

“Mul on õnneks aitajaid palju olnud, ema, õde ja mees. Päris üksi ma pole olnud. Põhiline probleem on see, et nendega ei saa korraga tegeleda, kahju hakkab ühest lapsest, kui neid ei saa korraga sülle võtta. Teised lapsed saavad olla hästi palju süles, aga kahte korraga ei saa kanda,” tõdeb naine, lisades, et tuligi mitmikue kokkutulekule, et siinses õpitoas õppida, kuidas mitmikuid korraga kanda.

Anna-Liisa sõnul sai ta raseduse alguses suhteliselt ruttu teada, et on kaksikuid ootamas.

“Alguses öeldi, et võib-olla üks loode katkeb ja ei jää ellu, niiet päris kaua oli aega harjuda selle mõttega, siis ma ei olnudki väga šokis. Hiljem tuli see šokk, kui ma teadsin juba kuu aega või rohkem, et ikkagi sünnivad kaksikud. Siis ma mõtlesin, et issand jumal, mida ma teise lapsega teen, kui ühe sülle võtan?! Kuidas ma seda korraldan? Siis tuli väike ehmatus. Kuid kokkuvõttes oli tegu muidugi pigem toreda üllatusega,” räägib ta.

Kui kaksikud juba peres kasvamas, on järgmise lapsega poole kergem

Kokkutulekul püüdis pilke kahe-aastaste kaksikute ema Kristi, kes koos oma ema, lapsevankriga ning suure beebikõhuga ringi kõndis. “Mõtlesime tükk aega, kas oleme täna üldse kokkutulekule tulemas, sest mul on järgmisel nädalal veel üks laps sündimas,” naerab naine, kinnitades, et seekord on sündimas üksainus laps, mitte enam kaks. 

Kristi peres on kasvamas kaksikutest poiss ja tüdruk, Elina ja Marten, kes nüüdseks juba kahe-aastased on. Uurides Kristilt, kas esmakordselt lapsevanemarolli astudes kohe kaksikuid saada on raske, vastab ta, et see sõltub väga palju asjaoludest. “Ma kaotasin sünnitusel hästi palju verd ja mulle tehti vereülekanne. Esimesed kaks kuud ma ei saanud väga püstigi ise. Siis esimesed kuud olid hästi rasked seetõttu. Aga muidu harjub ära!” ütleb ta. 

“Tegelikult minul oligi kõige raskem algusperiood. Ma andsin neile eraldi süüa, ja kui kuuled, et üks nutab, kui teisega tegeled, siis oli emotsionaalselt raske. Praegu nad juba toimetavad ise, pole nii hull. See iseenda jagamine on raske,” tõdeb naine, et esimene aasta oli raske hakkama saada. Õnneks abistasid teda nii mees, ema kui ämm. 

Ka Kristi tõdeb, et kaksikutega on palju lihtsam hakkama saada, kui välja töötada kindel režiim. “Hästi palju lihtsam on, kui kaksikud on ühes režiimis, magavad korraga, söövad korraga. Poiss ja tüdruk on mul hästi erinevad, nad ka magasid ja sõid erineval ajal, see oli hästi raske. Kui saab režiimi paika, siis see teeb palju lihtsamaks,” selgitab ta. 

Lisaks erinevates režiimides elamisele on ka iseloomud kaksikutest Elinal ja Martenil täiesti erinevad. “Poiss on väga rahulik, vaikne ja vaatab tegevusi kaugemalt, tüdruk energiline, otsib tählepanu, ei püsi pudeliski paigal,” räägib Kristi ema. Seda oli ka kohapeal näha, kui poiss istus rahulikult kärus, sõi küpsist ja jälgis ümbrust, siis tüdruk nuttis, võttis emalt käest kinni ja tahtis teda endale sobivas suunas juhatada. 

Kristi sõnul saab mitmikute kokkutulekul tunda kuuluvustunnet. “Need emad siin saavad aru samadest probleemdiest, kahe lapsega on ikka hoopis teistmoodi kui ühega, eriti alguse poole. Tore on näha teisi mitmikperesid ja teiste lastega tuttavaks saada,” ütleb ta. “Eks ma nüüd saan tunda, kuidas ühe beebiga saab olema, ma väga ei pabista, ühe beebiga on lihtsam, saab kahte kätt temaga tegelemiseks kasutada!”