Baari-Madis aka Madis RäästasFoto: Erakogu
Anu Saagim 12. august 2018 15:33
Mõned aastad tagasi andis keegi tundmatu harrastusnäitleja oma sketšis mõista, et seriaalis "Õnne 13" ei juhtu ega hakka juhtuma aastate jooksul midagi kui midagi. Toomas Kirss vaidles ägedalt vastu, et misasja, sel tänaval on ju täiega eluvaim sees. Ega trall ei pea alati ja igal pool käima vahetpidamata. Eestis ei peagi elu olema nagu maailma suurlinnades või Hollywoodis, kus action'it on 24/7. Ja kas me tegelikult tahamegi iga päev ainult adrenaliini najal elada? Ma ei saa aru, millal selline radikaalne muutus toimus, et me järsku soovisime oma ellu tohutult palju riski.

Elu on Eestis ikka täitsa pööraseks läinud – Lõuna-Eestis sahistavad boamaod looduses vabalt ringi, Jõgevamaal sajab mündisuuruseid raheterasid alla ja tappev kuumalaine otse Aafrikast kuulutaks justkui maailmalõppu. Eriti masendavaks on muutunud liikluskultuur, traagilisi õnnetusi juhtub üle päeva. Tallinnas on uueks trendiks saanud ka teiste inimeste pihta tulistamine ning poliitikute mängud sarnanevad juba "Kaardimaja" süžeedele. Kui nii edasi läheb, siis aasta pärast võiks Toomas Kirss lavastada uue seriaali "Maailmalõpp algab Eestist". Kas sellist Eestit me tahamegi? Mina tahan turvalist kodumaad, kus ma tunnen end kaitstult ja ohutuna.

Ma ei väsi rääkimast sõpradele ka oma bussijuhi-saagast. Ma olin Eestis käimas ja sõitsin sugulastele külla. Püüdsin umbses ja palavas bussis pisut puhata, kuid ei saanud, sest bussijuht rääkis valjult mobiiliga ja seda loomulikult sõidu ajal. Olin sellest kohutavalt häiritud. Tundus justkui ripuks mu eluke hapra juuksekarva otsas. Mul ei ole vaja end turvavööga tihedalt tooli külge aheldada. Bussisõit ei ole karussell, mille peal tuleks adrenaliinilaks kätte saada.

Aga heatahtlik ja tagasihoidlik eestlane nagu ma olen, siis mind on õpetatud inimestest ainult selja taga rääkima. Ei hakanud märkust sealsamas tollele ajudeta bussijuhile tegema. Hoopis filmisin teda iga kord, kui mobiil helises ja mees lobisema kukkus. Väljudes naeratasin talle mesiselt, aga nii kui õue sain, esitasin kohe kaebuse bussifirmale. Panin videolõigu ka oma Facebooki üles, et probleem laiemat kõlapinda leiaks. Tänavu on liikluses juhtunud nii palju õnnetusi ja just roolis telefoniga rääkimine on üks sagedamatest põhjustest. Kui bussijuhil on igav ja ta tahab oma argiellu elevust, siis mingu parem Elronisse rongijuhiks, need liiguvad nagunii automaatjuhtimisel.

Ma avaldan kaastunnet kõigile, kes kaotanud lähedase, aga palun öelge mulle, kuidas inimene või auto jääb rongi ette? Minu madal IQ ei saa sellest aru. Raudteed on väga hästi märgistatud ju. Ja rong ei hüppa nurga tagant välja sama ootamatult, kui liputaja Kadrioru pargi puude tagant. Juba eemalt on näha ja kuulda, kuidas suur metallelevant mürinal sinu poole liigub.

Ma olen võib-olla veidi halastamatu, aga rong ei sõida kellelegi otsa, inimesed ise "jäävad" masina ette. Ma alati vaatan vasakule ja paremale enne, kui üle tee lähen, eriti paikades, kus seda lubatud ei ole. Eluke on mulle väga armas. Kas autojuhtidel on Vin Dieseli kompleks küljes "Kiirete ja Vihaste" filmidest, et võetakse selliseid jubedaid riske, kui rongi eemalt nähakse – vin vin, jõuan enne üle või mitte? Kui tahad ellu adrenaliini, siis mine kabista naabrimehe naist ja vaata, mis edasi saama hakkab. 

Ma absoluutselt ei salli tulirelvasid! Ja nüüd on relvad ka Tallinna tänavatel, justkui Al Capone ajal Chicagos. Ma pigem kutsun sõbrad külla, kui lähen nendega restorani sööma ja satun reaalselt "Ristiisast" inspireeritud veresauna. Mu fileetükk taldrikul võib olla poolverine, aga sellest piisab.

Öeldakse, et kui teatrietenduses on seinal rekvisiidiks relv, siis küllap on sealt peagi ka pauku oodata. Pauk käib ALATI! Ja nii on ka inimestega, kes relva kaasas kannavad. Paljudel on väidetavalt püss enesekaitseks ja nad on lubanud, et kasutavad seda ainult väljapääsmatus olukorras. Aga kui inimene on nurka surutud, siis selge mõtlemine ju puudub ja emotsioonid ning vihahood käivad lainetena üle pea. (Ma ka mõned aastad tagasi meeltesegaduses avaldasin armastust. Oh, kuidas ma järgmisel hommikul seda kahetsesin. Emotsioonid, hirm ja paanika segavad kainet mõtlemist).

Puuri-looma mentaliteet võtab võimust ning hakatakse lihtsalt lahmima. Enesekaitseks üks lask õhku ehmatuseks – olgu, aga korduvad lasud kerre ja pähe ei ole enam normaalne. Ja kui veel purjus või narkolaksu all oled, siis miski ei õigusta taolisi teguviise. Parem vehi rusikatega ja siis laku kaotajana haavu nädalake, kui veedad ülejäänud aastad vanglas tapmise eest.

Looduse vastu me ei saa. Uputused ja pallisuurused raheterad pole osake Eestimaa kliimast. Nüüd aga sõuame kummipaadiga Keskturult Stockmanni. Suvel hädaldame, et on liiga palav ja talvel nutame, et lund pole ja külm ning niiskus hoiavad vägisi toas. Alati rahulolematud ilmaga. Me oleme sõltuvuses virisemisest. 365 päeva hädaldamist. Normaalne. Aga seda me ei mõika, et oleme ise ilma selliseks oma hoolimatusega keeranud. Kõik need purgaad on meie endi kätetöö. Vanajumalat pole mõtet süüdistada. Ma usun kliima soojenemisse ja olen veendunud, et veel annab lootusetut olukorda päästa. Me lihtsalt ei tohiks oma käitumise ja valikutega nii isekad olla.

Kui tahate draamat, siis öelge oma gei-juuksurile, et Beyonce ja Lady Gaga on mõttetud lauljad või korraldage EKRE erakonnale Aafrika-teemaline suvepäev kuskil Kloogarannas. Mulle meeldib rahulik elu, mis sest, et ise olen meeletu drama-queen ja elan erutavate hetkede ootuses.

Siiski vaatan hea meelega, kuidas Alma kolmandat osa järjest maasikaid korjab ja moosi keedab. Minu arust on see normaalne. Ma ei taha, et mu eluke meenutaks hollywoodilikku põnevusseriaali. Elu ei ei peaks nii ekstreemselt elama. Elus on niigi piisavalt pisaraid, rõõmu, draamat ja niisama vegeteerimist, täpselt nagu "Vaprates ja ilusateski".

Nautige seda, mis on, ja ärge virisege asjade üle, mida pole. Muutused ja elamused tulevad ainult koos iseenda tegude või tegemata jätmistega. Muuda ennast, siis muutub ka maailm. Mitte küll palju, kuid siiski ja täpselt su enda jagu. Ja kui elu on ilus, siis oleme kõik roosad ja rõõsad, ega teki vajadustki adrenaliinilaksu järgi. Nautigem elu rahulikult. Täpselt nii, nagu "surmigavas" seriaalis "Õnne 13".