Teletäht Aet Süvari: elan kriitikat kohutavalt raskelt üle (77)

Ammuli vajus mu suu, kui avastasin põgusa guugeldamise käigus, et Aet Süvari on kahasse sõbranna Kertu Ruusiga avaldanud 1995. aastal luulevihiku „Lilled vangile/aeg jookseb“. Veel priskem üllatus tabas mind, kui leidsin, et viie euroga on võimalik teos endale kenasti koju tellida. Ja kõige gigantsem pomm lõhkes, kui mõistsin, et tegemist polegi tavapärase teismehalaga, nagu vanuses 13–17 kirjutatud poeemid olema kipuvad.

„Tiraaž oli 500 ja me viisime neid tookord poodidesse müügile,“ tutvustab Aet talle omase elevusega tausta. „Poemüüjad ütlesid, et vaevalt et keegi nüüd nii väga luulet ostab, aga tooge ikka. Aga osteti ja raamatukogud võtsid ka päris mitukümmend eksemplari. Tõsi küll, mu luuletamiskarjäär jäi pärast selle raamatu ilmumist katki, luulesoon kuivas ära.“

Suur osa inimestest luuletab selles vanuses palju halvemini.

Kindlasti oli ka neid, kes luuletasid paremini (naerab – toim.). Eks ta oli selline suur lüürika ja romantika. Olin kohutav, kohutav (rõhutatult – toim.) Mihhail Lermontovi fänn, sain temalt väga palju inspiratsiooni. Alguses olid romantikast kantud luuletused, aga hiljem tuli maailmavalu ja osa luuletusi oli ühiskonnakriitilised.

Sa enam ei kirjuta luuletusi?

Nüüd hoian kirjutamist suures osas vormis tõlkimisega. Donald Trumpi raamat („Tuli ja raev. Elu Trumpi Valges Majas“ – toim.) on mul just viimasena valminud. Tõlkimine annab võimaluse oma kirjasoont treenida ja soojas hoida. Mulle meeldib kirjutada, aga teles saab seda vähem teha. Olen tõlkinud noortekaid, aga nüüd olen jälle tõsisema sisu peale tagasi läinud.

Mida mõtlesid, kui Trumpi lähedalt tundma õppisid?

Oli väga huvitav. Ega ju iga päev ei mõtle neile asjadele – lihtsalt vaatad uudiseid ja raputad pead. Aga tõlkides oli kohati tunne, et uskumatu, kas see saab olla tõsi? Me ei teagi, kas kõik on tõsi – see on see, kuidas ajakirjanik asju nägi, aga igal juhul on see üks tahk Ameerika presidendist ja see on kohati hämmastav, kuidas sellised inimesed saavad riiki valitseda. Teisalt, meil on demokraatia. Samas andis see raamat Trumpile inimese näo. On, mis ta on, aga nägin, et ta ongi selline. Ajalehes on ta poolmüütiline tegelane Donald Trump, nüüd sain temast selgema pildi. Isegi kohati kahju oli temast. Ta on inimene ja tunneb. Aga rõhutan, et kahju oli ainult kohati.

Luuletused justkui viitaks sellele, et olid sissepoole elav laps väga suure kujutlusvõimega.

Ikka täiesti väljapoole, aga suure kujutlusvõimega tõesti. Lausa ülisuure kujutlusvõimega. Kuna see kõik on piinlik, siis ei hakka rääkimagi (naerab – toim.). Olin hästi ekspressiivne. Üritasin end nii sõnas kui ka kirjas väljendada. Kas luuletustes või lugudes, mida sai samuti kirjutatud. Õnneks pole neid lugusid avaldatud. Loodan, et need on ära põlenud (naerab – toim.). Olin juba väga väikese lapsena fantaasiamaailmas. Juba eelkooliealisena mäletan pidevaid mõtteid fantaasiamaailmas elamisest ja kõiki neid kujuteldavaid sõpru. Kui räägitakse, et lastel on vahel kujuteldav sõber, siis mul polnud üks sõber, vaid tuhat sõpra!

Vanematel oli raske?

Arvan, et jah, võis olla. Olin väga emotsionaalne, olen siiani.

Praegu talitsed tundeid paremini?

Eks ikka ajaga õpid, pead ju teiste inimestega arvestama. Saan hästi aru jalgpalluritest, kes keevad üle ja saavad punase kaardi. Kui kommentaatorid küsivad, et oli tal vaja seda teha, siis mul on alati tahtmine öelda, et kas sina tead, mis tunne see on, kui sa keed üle? Kas sa oled kunagi niimoodi üle keenud? Õudselt lihtne on seda öelda, kui sa polegi sellist tüüpi, kui sa ei keegi kunagi üle, kui sa oledki vaoshoitud. Aga kui sul katus sõidab ära, sa ei saa parata. Okei, ikka saab parata, aga igatahes tunnen ja suhestun sellega väga hästi. Kui Sergei Pareiko ükskord Flora mängus punase kaardi sai, siis mõistsin teda. Been there, done that, got the t-shirt (ta on sarnastes olukordades olnud – toim.).

Millal sul viimati katus ära sõitis?

Mul ikka sõidab (naerab – toim.). Jalgpalli vaadates sõidab tihti. Eriti, kui Hispaania kaotab. See, mida telekas näidati (Venemaa–Hispaania MM-mängu ajal filmiti salaja Süvari emotsioone – toim.) oli see, kuidas seda vaatasin, aga kui sel õhtul koju läksin, siis ütlesin elukaaslasele Matile – me pidime MMi poolfinaali vaatama minema –, et kõik, mina ei lähe kuskile! Need piletid käristan puruks! Viskan minema. Ma ei taha enam mitte midagi vaadata ja eriti ei taha vaadata midagi, millega on seotud need venelased, kes hispaanlased välja lõid. Et mul on üldse kõrini, ma ei vaata enam kunagi midagi. See kestis pool tundi ja siis, noh, rahunesin maha ja pärast Mati küsis, et siis ikka ei kärista pileteid puruks?

Me nägime siis ainult pinnapealset virvendust.

See oli tõesti pinnapealne virvendus. Ei teadnud, et nad filmivad, aga kui nad mulle pärast ütlesid, siis korraks õudusega mõtlesin, et issand, mis ma tegin! Aga õnneks väga hull ei olnud.

Lõbus oli ju!

No eks sel hetkel ei olnud lõbus, aga hiljem jah, kui valu taandus ja hakkasin selgelt mõtlema, oli natuke naljakas. Kohati mõtlen, et peab jalgpall siis nii korda minema? Miks ma ei võiks selle kõige vastu ükskõiksem olla? Kohati on hirmus piin, ei taha ju endast nii palju läbi lasta. Nii palju sööb närvirakke, mis mõte sellel on? Täiesti kasutu tunne. Tahaksin küll sellest vähem hoolida. Peab kõik siis nii väga korda minema?

Kui sulle miski meeldib, lähed väga sügavale. 

Jah, elan väga sisse. Lapsena oli mul Lermontov. Mingi asi haarab konksuga kinni ja siis täiesti keerab ja imeb ventilaatorisse, imeb su nii sisse, et sa sõidadki seal ringi ja ringi.

Ei saagi välja.

Ei saa. Kui midagi meeldib, siis on üsna suur tõenäosus, et võib hakata väga meeldima. Võib endasse imeda ja absorbeerida. Siis jäängi hirmsasti selle külge kinni, raske on lahti lasta, ei suuda mõelda, et seda asja polekski enam mu elus. See võib kohati elu väga raskeks teha. Sellest on hirmus raske lahti saada. Muutused on vajalikud, aga kohanen õudselt halvasti.

Otsus tulla ETVsse pidi su jaoks siis pagana raske olema.

See küpses mitu aastat. Kutsuti varem, aga ma ei saanud siis minna. Ei tahtnud minna. Olin Päevalehes õnnelik ja rahul. Aga siis hakkasin mõtlema, et võiks ja prooviks, et kui ei proovi ja jokutan ja munen, siis võib-olla nad varsti nii vana inimest ei tahagi. See ei olnud minu jaoks üldse kerge. Otsus sündis väga raskelt. Esimesel aastal kõhklesin, kas see on minu jaoks. Mulle meeldib kirjutada, inimestega pikalt suhelda, aga ma ei saanud pikalt rääkida. Nüüd läheb neljas aasta ja olen sisse elanud. Nüüd mulle sobib. 

Kõik muutused, mis tulevad, on tulnud suure valu ja häda ja hulga pisaratega, see on mulle raske. Kui lapsena kolisin, siis käis poolteist aastat nutt ja hala, et tahan vanasse kohta tagasi. Ei suutnud harjuda. Pean leppima sellega, et päevapealt ei suuda ma elus ühtegi asja teha. Alati imestan, kui inimesed jätavad äkitselt millegi tegemise katki. Kuidas see võimalik on? Ma ei kujuta ettegi.

On midagi suurt, millest sa oled oma elus lahti lasknud?

Eks ikka. Lermontovi enam niimoodi ei loe (naerab – toim.). Guns N' Rosest käisin küll kuulamas, aga kunagi oli nii, et vist poolteist aastat kuulasin ainult (eriti rõhutatult – toim.) ühte asja ja mitte midagi muud. Kindlasti see enam nii ei ole. Osast asjadest kasvad välja, osad lähevad pikapeale üle, osast oled sunnitud üle saama. Sel aastal ei saa ma Kreekasse minna, see on valus ja raske, aga pean sellega leppima. Ei saa kogu aeg halada, kuigi teen seda ikka.

Miks ei saa?

Sest käin alati oma sõbrannadega ja üks on rase, ühel on väike tita ja teisel on üsna väike tita. Ei ole kuidagi võimalik neid laste juurest ära lohistada. See aasta jääb vahele, aga järgmisel aastal lähen see-eest kolm korda suurema vihaga! Olen aastast 2004 igal aastal vähemalt korra käinud, tihti ka kaks-kolm. Peaaegu kõik oma puhkused veedan seal.

Paistab, et pensioniplaan on teada.

Olen mõelnud, et pensionil olles peaks pooleldi sinna minema ja külmad kuud seal olema. See oleks ideaalne. Aga elu Kreekas on raske. See ei ole selline trillallaa-trullallaa, nagu puhkusel tundub. Mul ei ole illusiooni, et lähen sinna ja kõik on roosiaed.

Mulle tuli üllatusena, et olid lapsena punkar. Mille vastu protesteerisid?

Olin punkar, kui olin 12–13, siis läks üle ja tuli Guns N' Rosese hullus. Väga raske öelda, mille vastu protesteerib 12aastane laps. Ei saa öelda, et teadlikult maailmakorra vastu. Oli vaja end kuidagi identifitseerida ja millegi vastu mässata. Sattusin selle joone peale, kuulasin seda muusikat ja suhtlesin endast palju vanemate punkaritega. Kas olin ise punkar? Väga raske öelda. Võib öelda, et ma polnud punkar, aga liikusin koos nendega. Paljude maailmavalu möödub rahulikumalt, mina nende hulka ei sattunud. Sai palju pahandusi tehtud. Ei taha neist rääkida, siis inimesed hakkavad mõtlema, et kas see olin mina, kelle postkasti sinepit lasti? Peamiselt tegime sõbrannaga lapsikuid lollusi. Mitte midagi tarka.

Ja kuulasid Velikije Lukit ja Vennaskonda?

Velikije Luki, Vennaskond, Kulo – kuulasime sõbranna Kertuga neid kõiki. Olime veel nii noored, et me ei teinud läbi neid asju, millest Mihkel Raud oma raamatus kirjutas. Olime lapsed, vedas.

Aga nägite neid asju?

Eks joominguid sai nähtud, aga olime selleks ajaks tavaliselt ära läinud. Meid saadeti ära. Ei olnud nii, et Kojamees ütles, et oo, 12aastased lapsed, laske sisse! Meid saadeti koju. Olime lapsed kasvult ja nägin ka laps välja. Ei tea, kas narkotsi oli, aga ei näinud seda küll. Kõige hullem, mida nägime, oli õllejoomine. Suur šokk oli, kui üks punkar kukkus Raekoja platsil pea katki. Veri voolas ja meie olime ahastuses, et mis nüüd saab. Midagi ei saanud!

Sa oled veidi nagu tippsportlane – lapsepõlve polnudki! Sukeldusid koos Kertuga ajakirjandusse, kui olid veel viimaseid päevi 9aastane. Esmalt lasteleht Säde, siis Meie Meel.

Kui läksime Sädemesse, oli 1987 ja sain kohe pärast seda 10aastaseks. Vabaduse tuuli oli siis tunda, aga õige õrnalt, eriti nii väikeste laste jaoks. Olime Sädeme korrespondendid ja kirjutasime asju, mida lapsed ikka kirjutavad. Oma elust, oma suvest. Siis vaikselt hakkas kõik muutuma, tegime intervjuusid ja lugusid. Tuli peale pungiaeg ja tahtsime inimestega tutvuda. Kõik kasvas järk-järgult ja kui keskkooli lõpetasime, siis kirjutasime regulaarselt. Toona oli see kuidagi loomulikum. Oli kirjasaatjate kool ja lehe ajakirjanikud õpetasid, et mida ja kuidas kirjutada. Intervjueerisime Villu Tammet, Ivo Uukkivi, Tõnu Trubetskyt. Kes olid veel staarid? Raadiodiskorid! Aga keskkoolis tegime ka Siim Kallase ja Mart Poomiga intervjuusid.

Siis sulle ju sport ei meeldinud.

Ei meeldinud. Indrek Seiga tegime küll ka. Kõik suhtusid meisse väga hästi. Oli väga üksikuid kordi, kus oli ebakõla, kus meie kirjutatud lugu ei sobinud ja vaadati imelikult või viltu. Olime mõnes mõttes täiskasvanulikumad kui tänapäeva teismelised. Elu oli selline. Praegu ei tule kõne alla, et 13–14aastane läheb ajalehte ja hakkab artikleid kirjutama. Siis oli kõik uus ja natuke metsik ja taheti ka vanast kaadrist lahti saada. Minu kohus ja vastutus oli 14aastaselt täita nädalas ära üks lehekülg. 

Tegime ka lollusi. Karjusime, istusime jalad laua peal. Kombekust ei olnud. Olime üsna ülbed ja haukusime korralikult vastu. Ega me ontlikult ei käitunud! Ükskord istusime Kertuga toimetuses, koolivormid seljas ja jalad laual. Uksest astus sisse Elle Kull ja pidime kiiresti suitsu seelikuvoltidesse kustutama. Mis me võisime olla, 14? Äärmiselt kohutav käitumine. Ei kiida heaks! Suitsu ka enam ammu ei tee. Olime parajad paharetid, meid kutsuti saatana lapsukesteks. Olime Pikri toimetusega ühe korruse peal ja Mart Juur ütles hiljem, et ta mäletab mind sellest ajast, kui jooksin mähkmetes mööda toimetust ja mind tuli kuivaks panna. See on liialdus, sest olin siis vähemalt üheksa (naerab – toim.)! Lärmasime, prõmmutasime uksi, käitusime jubedalt. Ei tea, kuidas inimesed meid välja kannatasid. 

Meiega oli lõbus, aga kindlasti käisime ka kohutavalt närvidele. Ei tea, kas ise kannataksin oma elus sellist inimest välja. Aga nagu öeldud – see kõik on sügav minevik. Kogu mässumeelsus sai endast välja elatud. Olen hästi kohuse- ja vastutustundlik. Hoian tähtaegadest kinni, teen isegi ammu enne tähtaegu asjad ära!

Sinult uuriti hiljuti ühes intervjuus, et kuidas sa naisena oled valdavalt meestest koosnevasse spordiajakirjanike perre sisse sulandunud. Vastasid muuhulgas nii: „Mängijad ja treenerid on minusse alati suhtunud täiesti sundimatult ning professionaalselt.“ Kas tõesti pole kordagi olnud ühtegi pahakspanevat pilku?

Ei tule ette, et oleks sellist asja olnud. Ei ole üldse kunagi tundnud, et keegi oleks sellele tähelepanu pööranud.  Ei tea, võib-olla mehi koheldakse täiesti teistmoodi, aga ma pole ühtegi päeva meesajakirjanikuna töötanud. Võib-olla siis ütleks, et on vahe. Sportlased on väga hästi suhtunud, aga see muidugi on, et naistega suhtlevad meessportlased teistmoodi kui omavahel. Kui tulevad kommentaatorid, siis see, kuidas suheldakse Alvari ja Tarmoga (Tiislerid), on juba erinev. Aga mitte nii erinev, et peaks viltu vaatama. Lihtsalt selles mõttes erinev, et kuttidega räägitakse rohkem. Ma ei ole nagu buddy (semu – toim.). Aga õudselt raske on öelda, kui pole päevagi kellegi teise nahas elanud.

Said alguses jalgpallistuudio juhina palju kriitikat. Võis see osaliselt olla ka sellest, et sa oled naine? See on mujalgi maailmas nii: vaatajad on harjunud vutiülekandes mehi nägema ja naiste eksimused võetakse eriti karmilt ette.

Olin ise toores ja roheline, aga kindlasti on naisi lihtsam kritiseerida. On üks raamat Saksamaa jalgpalliajakirjandusest ja seal on näide ühest esimesest naissaatejuhist, kes ütles kogemata saates Schalke 05 (õige on Schalke 04, Saksamaa jalgpalliklubi – toim.). Küll siis mõnitati ja kutsuti idioodiks. Ja siis ütles keegi: kas kujutate ette, et keegi mees ütleks Chanel No. 4, mitte Chanel No. 5. Kas keegi üldse naeraks? Keegi ei paneks tähelegi. Kõigil oleks ükskõik. Miks sellest nii suur number tehakse? Naiste puhul võimendub iga viga, mis sa teed. Iga viga paistab silma palju rohkem, sest naisi on vähe, sa oled luubi all. Mehi on nii palju, et kui keegi teeb vea, siis keegi ei tea, kes ütles, see oli üks neist tüüpidest, aga kes?

Ei peaks ju nii olema.

Võiks ju olla teistmoodi, aga see ei tule kunstlikult. Mulle tundub, et asjad on muutumas ja lähevad loomulikumaks, enam ei pöörata tähelepanu sellele, mis soost inimene on, sest see polegi tähtis.

Kuidas sa kriitikaga toime tuled? 2016. aasta jalgpalli-EMi ajal jäid pidevalt inimestele hambusse.

Elan kriitikat üle kohutavalt raskelt. Mul oli selline tunne, et kõik, loobun! Mind aitasid väga paljud toimetuse inimesed, nii Tarmo, Alvar, Kristjan (Kalkun) kui ka teised. Monika Tamla oli üks minu mentoritest. Nad aitasid ja ütlesid, et loomulikkus tuleb ajaga. Üritasin kriitikast hoiduda. 

Konstruktiivsest kriitikast saab õppida. Ebakonstruktiivne on õudne ja mõeldud selleks, et haiget teha. Kui inimesed ütlevad, et olen paks, siis see on ebakonstruktiivne. Üritasin keskteed leida, tõmmata piiri, et mida ma loen ja mida mitte, filtreerida välja kasuliku ja mittekasuliku. See oli mulle väga raske ja elasin seda hirmsasti üle. Ei suhtu kriitikasse nii, et ühest kõrvast voolab sisse ja teisest välja. Võtan südamesse. Võtan ka kuulda. Ei ole nii, et tean ise kõige paremini. Aga eks pidin selle alla neelama ja edasi minema. Lihtsalt pidin endale ütlema, et õpi, koge, ela, aga see oli kohati hirmus valus. Aga pikapeale hakkas tulema. 

Ei ütle nüüd, et olen valmis – see on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis –, aga olen hirmus palju tööd teinud, kohutavalt. Iga jalgpallistuudio jaoks 4–5 tundi taustatööd: loen, viin end kurssi. Üritan väga palju jälgida, mida tehakse Inglismaal. Jälgin saatejuhte, jälgin maneere, kuidas nad suhtlevad ja mida räägivad. On frustreeriv, kui tead, et täna ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud. Muidugi on ka see, et kui lased üheks hetkeks keskendumisvõime alla ja mõtled korra sõbra peale või sellele, mis Kreekas toimub, on halb. Pead täielikult ainult ülekandele keskenduma.

Mis on olnud kõige valusam kriitika?

Isiklikud solvangud. Mul oli mõnda aega tagasi üks ravikuur, mis kestis pool aastat. Kehakaalule tuli kuus kilo juurde ja üks inimene kirjutas mulle Facebookis, et spordireporter võiks ka ise natuke sportlikum olla ja end käsile võtta. Sa ei kujuta ette, kuidas see haavas, see tegi ikka jõhkralt haiget! See on niigi ebameeldiv, kui keegi ütleb, et paks. Aga kui tead, et on rohtude pärast, mida oled sunnitud võtma – ja nagunii pole eriti ülekaaluline – siis on eriti vastik, et keegi seda esile toob. Niimoodi ei tohiks öelda ühelegi inimesele, olgu ta mees, naine, noor või vana! See on nõme käitumine. Ei tea, mitu kirja nüüd saan, et olen paks. Aga tuleb üle olla. Olen 40 aastat vana, ei saa igat asja südamesse võtta.

Kus sa end viie aasta pärast näed?

Olen mõelnud, aga tõesti, ei tea. Mulle ei meeldi muutused üldse ja mul on väga raske mõelda, et midagi oleks siis teistmoodi, aga paratamatult on. Ei tea, ma tegelikult ei taha mõelda, mis on viie aasta pärast. Tahaks, et hetk peatuks ja saaks igavesti noor ja igavesti Kreekas ja igavesti suves olla, aga ei saa. Loodan, et muutub vähe.