ÜHEL PÄEVAL EHK SOLIST: „Kui otsisime Intrepidisse uut lauljat, tuli mulle korraks pähe ettekujutus olla solist, aga ma ei tea veel, kuidas mu hääl on. Mulle väga meeldiks laval death growl’i teha,” sõnab Simo.Foto: Erki Pärnaku
Terttu Jazepov 13. august 2018 14:07
„Mäletan, kui olin umbes neljane, olid meil kodus hästi kõrged toolid. Asetasin need ritta, panin YouTube’ist mõne loo käima ja mängisin kaasa. Samamoodi peksin vanaema juures kogu aeg diivanit. Arvan, et minu jaoks oli rahuldav asju lüüa,” meenutab Simo Atso oma esimesi trummisoolosid.

Mäletan, kui olin umbes neljane, olid meil kodus hästi kõrged toolid. Asetasin need ritta, panin YouTube’ist mõne loo käima ja mängisin kaasa. Samamoodi peksin vanaema juures kogu aeg diivanit. Arvan, et minu jaoks oli rahuldav asju lüüa,” meenutab Simo Atso (17) oma esimesi trummisoolosid.

Simo sõnab, et ei mäleta esimest hetke, kui trummidega kokku puutus, aga on seda piltidelt näinud. „Arvan, et Loits tegi siis esimest albumit. Olin korraks nendega Linnahalli stuudios, kus on tehtud pilt, millel olen üheaastane ja mul on pulk käes või trumm süles. Ma ei tea ühtegi hetke, kus ma poleks trummimängimisega seotud olnud,” tõdeb Simo, et muusika ja trummimäng on tänu trummarist isa, Marko Atsole kogu aeg tema ümber olnud.

5aastasena oli Simo juba esimeses bändis, mille nimi oli Kereluu. Atso mängis seal trumme ja 7aastane Markus Jussila laulis. „Vahepeal läksime pärast Metsatöllu kontserte n-ö üllatusbändina lavale. Paar kontserti on YouTube’is ka üleval, see on täitsa komöödia. Olime mõlemad kontserdi vältel täiesti omas mullis. Laulja mõtles kohapeal sõnu välja ning lugude pealkirjad olid näiteks „Kui lossi lähed, saad rüütli käest peksa” ja „Metal-kummitus”,” meenutab ta.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad