ARVUSTUS | Teistmoodi natsifilm „Kapten": kuidas surmahirm meid julmuriks (ja pagana heaks näitlejaks) muudab (1)

Kui kinode suviselt mage repertuaar võtab ahastama, siis on festivalidel heldelt pärjatud „Kapten“ üheks meeldivaks erandiks. Aja- ja tõsiloolisust rõhutavalt mustvalge film näitab sõda huvitava nurga alt: mis saab siis, kui ennast tuleb kaitsta eelkõige omade eest, kes võivad igaühe kergekäeliselt riigireeturiks tembeldada? Kui parim viis elus püsida on teha teistele seda, mis muidu ähvardaks sind ennast?

On II maailmasõja viimased nädalad. Sõda on reamees Willi Heroldi (tegelikult oli ta kapral) jalaväerühma laiali pillutanud. Ohvitser Junker tahab teda väekargaja pähe maha lüüa, kuid Heroldil õnnestub end varjata. Tee äärest leiab ta mahajäetud auto, sealt kapteni vormi. Ta tõmbab ohvitserikostüümi selga ja endalegi ootamatult saab temast näitleja päriselulaval. Vale vale haaval veenab ta sõjaväelasi, et on füüreri enda käsul täitmas erimissiooni.

Iga väiksemgi vääratus võiks saada saatuslikuks. Uus positsioon kohustab ilmutama ka tõelist toorust. Herold võtab juhtimise üle töölaagris, kus peetakse kinni desertöörideks arvatavaid mehi. Mehi, kelle „marodööritsemine“ seisneb selles, et nad on endal hinge sees hoidmiseks toitu varastanud ja kelle hulgas peaks tegelikult seisma „kapten“ isegi.

Kohati on vaatajana raske aru saada, kas nägusa Max Hubacheri kehastatud Heroldi sügavate kutsikasilmade varjus jagub kaastunnet õnnetuile vangidele, keda ta massiliselt hukata laseb, või elab ta rolli nii sisse, et temas tärkabki tõeline verejanu. Alles oli ta ise mullase näoga „seapõrsas“, keda justkui saakloomana taga aeti. Parem on ju olla see, kes saab ise teisi kõntsana kohelda. Ellujäämiskirg sunnib tagant ja võib inimesest teha koletise. Või oli Herold alati hull?

Rahustuseks: see ei ole pisarafilm. Jah, ta on paiguti kurb ja võigas vaatamine. Samas tekitavad grotesksed stseenid ja lõikavalt must huumor vaatajas toimuvaga paraja distantsi (aga asi ei lähe jantlikuks). Tähelepanu koondub küsimusele, kas ja millal peategelane vahele jääb.

Tõstaksin esile kaameratööd. Mitmes kohas tabasin end mõttelt: küll on ilus kaader! Samas, vägijoogiuimas täielikult loomastunud sõjamehed paistsid korraks nii zombilikena, et jõudsin ehmatada ‒ kas film läheb nüüd ulmeks kätte?

Minu lemmikstseenis mängib elunäitleja Herold elegantselt üle töölaagripeol esinenud n-ö pärisnäitleja, kes ei suuda (või ei julge) tema tellimise peale veenvalt kaabakaks kehastuda. Kui Herold tunnistab korraks tõtt: „See kuub minu seljas on varastatud!“, siis saab ta lauakaaslastelt kiita oma suurepärase näitlemisoskuse eest. Kui ta näitleb, siis arvatakse, et ta räägib tõtt.

Sel moel on filmisse tabavalt pikitud saatuse iroonia, mis ka ehtsat Willi Heroldit ümbritses. Ajalooallikatest võib lugeda, et kodumaine kohus mõistis mehe enam kui 100 vangi volitamata hukkamisest hoolimata sõja viimaste päevade kaoses õigeks. Ta asus väikelinnas tööle korstnapühkijana nagu enne sõda, kuid jäi Briti sõdureile vahele leivapätsi (!) varastamisega. Järgnesid uus juurdlus ja surmamõistmine.

Seda filmi võiks vaadata kui üht ajaloopeatükki ja mõelda, mida on meil sellest õppida.