VANAMEISTER: Henry Kõrvitsa sõnul leiavad edu räpparid, kes avastavad midagi uut.Foto: Jarek Elmi
Daniel Veinbergs 5. august 2018 19:09
Eesti hiphopifestivali teise päeva hommikutundidel kajavad kõrgete mändide vahel püstolilasud. See pole siiski filmides nähtud räpparite arveteklaarimine, vaid paugud tulevad festivaliala küljel asuva tervisemaja lasketiirust.

Eesti hiphopifestivali teise päeva hommikutundidel kajavad kõrgete mändide vahel püstolilasud. See pole siiski filmides nähtud räpparite arveteklaarimine, vaid paugud tulevad festivaliala küljel asuva tervisemaja lasketiirust.

Tervisemaja ees hoiatab festivali eestvedaja Henry Kõrvits fotograafi. „Vaata, et Sportlandi plakat pildile ei jääks. Neil on tervisemajaga leping. Meile nad ei maksa midagi,“ ütleb Kõrvits, artistinimega Genka.

Kui enamiku festivalide eluiga kipub jääma lühikeseks, siis hiphopipeole on inimesed kokku voorinud 13 aastat. Mis hoiab Eesti hiphoppi elus? Kõrvits nimetab põhjusteks žanri lihtsuse ja leidlikkuse. „See on pidevas arengus. Puuduvad tegelikult piirangud kui sellised. Räppi võib teha ükskõik millise muusika peale ning see hoiabki seda elusana.“ Festivali õnnestumise taga on mehe sõnul ka külastajad, kes igal aastal naasevad. Üritus toimub kiviviske kaugusel kalmistust. Siiski ei tulnud räpp sinna surema. Kui esimese EHHF-i kahepäevase kava täitsid räpparite asemel suurel määral teiste žanrite muusikud, siis nüüd saadavad päeva uude hommikusse ülekaalukalt kodumaised sõnameistrid. Viimase aastaga on festivali tõmbenumbriteks „plahvatanud“ üsna mitu räpparit, kelle lihtsad ja kaasahaaravad lähenemised raadiolained hõivasid.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad