Mart Kivastik: „Peale jumala ei oska Pätsi otsustele keegi objektiivset hinnangut anda.“ (23)
„Kuna ajalugu on Pätsi ümber sedavõrd palju, siis sellise teema puhul ei julge sa midagi kahe silma vahele jätta. Igal inimesel on Pätsist oma arvamus, mis tähendab, et see on kuidagi nii isiklik teema – seda enam, et Pätsi järeltulijad on ju veel meie seas,“ ütleb Kivastik. Lisades, et loo kirjutamise tegi raskemaks ka ajafaktor. „Aega oli vähe, umbes pool aastat.“
Konstantin Pätsist on kirjutatud mitu raamatut ja sadu uurimusi, aga ühest vastust, kas baaside leping oli õige või vale – kui tuua välja vaid üks tema poliitilistest otsustest – pole ajalugu siiani andnud ega anna vist kunagi. Või teab seda tõesti Kivastik?
„Peale jumala ei oska sellele küsimusele mitte keegi vastata,“ tuleb kiire repliik. „Tagantjärele öelda, kas see oli õige või vale, on võimatu. Minu arusaamise järgi tegi Päts tollal kõik, mis võimalik, kui arvestada, et alles paarkümmend aastat tagasi oli üks sõda lõppenud ja kõik see põlvkond, kes oli Vabadussõjast elusate ja võitjatena välja tulnud, ei tahtnud uut sõda kohe otsa. Vabadussõjas võidelnute lapsed ja lapselapsed olid just jõudnud nautida vabaduse vilju ega soovinud kuidagi, et nüüd läheb see kõik jälle lahti. Saan ka väga hästi aru, mis tunne võis olla grusiinidel, kui Vene väed hiljuti nende riiki läksid.“
„Kostja ja hiiglase“ esietendus möödus lavastuse temaatikale kohaselt tapvas kuumuses. Samas ütleb Kivastik, et mängukoht ja lava meeldivad talle väga. „Ainult selles mõttes on see keeruline saal, et olenevalt kohast võib näha väga erinevat lavastust. Mis tähendab, et nii pilt kui ka akustika on igast nurgast täiesti erinev. Osa tekstist ja pildist võib teatud kohas istudes kaduma minna,“ tunnistab Mart Kivastik.
Kostja rollis on Peeter Tammearu. Veel teevad lavastuses kaasa näiteks Elina Reinold, Sulev Teppart, Markus Luik ja Kristjan Sarv.
.-.-.-.-
lihtsalt tekst:
Kui vaimu jaoks on inimesel vaja ise-olemist (minatust), meelerahu,
et tegeleda sisekaemusliku enese ja ümbritseva vaatlusega,
siis võimu jaoks on vaja vähemalt kahte inimest, kellest üks on alluv.
-
Võimuks võiks nimetada, mingi ametiposti või sotsiaalse seisundiga kaasnevat nähtust, mis võimaldab korraldada inimese või inimgrupi(ide) käitumist.
-
Võim on oma olemuselt protseduuride jada, mida inimene püüab teise-inimese(ste) suhtes rakendada, tõestamaks oma eksistensialistlikku vajalikkust.
-
Nii võimu kui ka tähelepanu tarbitakse.
-
Nagu janune vajab vett vajab nõrk võimu, see on ilmekalt näha võimust loobumise olukorras, sest osa inimesi lähevad võimu juurde siira sooviga midagi paremustada.
-
Poliitikuid ja ametnikke on vaja ainult ühe asja jaoks, selleks, et
lihtsustada ühikonna toimimist, millegi muu jaoks neid vaja ei ole.
Ükski riik maailmas ei sure välja sellepärast, kui mingil põhjusel vallandatakse(kaob) kogu riigi avalik sektor, elu läheb edasi.
-
Poliitkorrektsus ehk tsensuur on mingile inimgrupile suunatud kasulikkus
ning on mõeldud teatud inimgrupi või inimgruppide represseerimiseks.
-
Inimese mittemääratlemist inimeste suhtes nimetatakse võrdsuseks.
Võrdsus ja võrdõiguslikkus on üldinimlikud arusaamad, mis asuvad väljaspool soolisi, rassilisi, rahvuslikke, seksuaalseid jne. eristamisi, eelarvamusi.
(eristamine toimub näiteks kodakondsuse, ehk kollektiivselt loodud sotsiaalsuse kaudu)
-
Sallivusest:
praktiliselt kõik inimesed on oma olemuselt, nii sallivad kui ka mittesallivad
(nt. inimeste hukkamine söögiks ja nende söömine), kui keegi räägib, et me peame olema sallivamad siis ta ei pidanud silmas seda, et teised temast sallivamad oleks,
vaid ta nõuab seda, et teised hakkaks sallima ja mittesallima samasuguseid asju nagu tema.
Inimesi ühendab ja eraldab mitte niivõrd sallivuse ja mittesallivuse hulk, kogus, kuivõrd sallivuse ja mittesallivuse samasuunalisus, sarnasus.
-