"Mäletan, kui olin algaja nublu, siis mingit kartust ei tekkinud. Sest ta võttis kohe juhtimisotsa kätte – küsis ja uudistas. Kui ma esimest korda alustasin olümpiaga ja tegin 1994. aastal Lillehammeri mängude ajal erinevaid kokkuvõtteid ja sain ka saatepäeva juhtida, siis Mati Talvik oli ka saatejuht ja algas väga hea suhtlus. See noot jäigi kõlama.
Mati oskas alati huvi tunda. Meil on olnud paar olümpiaprojekti, millega seoses oleme koostööd teinud, aga mõnikord on juhtunud nii, et mina olen välismaal olnud ja tema on siinpool seda toimetanud. Mati oli kõva kergejõustikuhuviline. Ta oli tele mõttes 8 meetri mees ehk siis kaugushüpe oli ta lemmikala, seda me temaga alati arutasime. Siis tulid Erki Noole kuldsed ajad peale ja Mati käis sporditoimetuses praktiliselt iga päev läbi, et uudistada, kuidas meie sportlastega lood olid."
Anu meenutab, et Matit huvitas väga, kuidas kodumaa spordisangaritel läheb. Kui Urmas Ott helistas alati tenniseülekannete ajal, siis kergejõustiku puhul käis Mati ka alati oma mõtteid rääkimas.
"Mati oli selline tore kolleeg, kes oli alati rahulik, laia silmaringiga ja abivalmis. Kui sul oli midagi vaja, siis võis Matile rahulikult helistada ja küsida.
Kuna tema ajaloosaated on DVD-de peal, siis jagasime neid "TV 10 olümpiastardi" noortesarjas osalejatele, et nad saaksid neid koolis vaadata, kuidas on elu Eesti vabariigis muutunud. Minu jaoks oli väga tore, et ta kõik need saated nii-öelda valmis vorpis.
Ma ei saa öelda, et oleksime hommikust õhtuni koos istunud. Aga praktiliselt iga päev teatud ajal kohtusime. Uudistesektoris on meil lihtne, uudiseid tehakse seitse päeva nädalas. Meil ei ole traditsioonilist hooaja lõppu ja algust. Spordis kestab hooaeg 12 kuud. Siis Mati tuli mõnikord ETV koledates koridorides laupäeval ja pühapäeval vastu ja viskas nalja, et ilusa suvepäevaga kopitad sinagi siin.
Mis Mati puhul on hästi kõva sõna, et sellises ametis on lihtne olla ühepäevaliblikas või mõned aastad oma asja teha. Aga on palju raskem oma tööd teha aastaid. Taluda pingelisemaid perioode ja samas mitte ära närtsida, vaid olla suhtlusaldis ja mitte oma koopasse jääda. Mati puhul oli just tore see, et tema silm säras. Vastu tulles küsis kohe, kuidas läheb, mis sa sellest arvad. Sa võisid kohe jutule saada, ükskõik millega.
Tihti on eestlane selline, kes jookseb pigem teise eest ära, et jumala eest keegi ei küsiks, kuidas sul läheb. Pigem tahab sageli omaette olla. Ka sellistes asutustes, kus inimesed tohutult suhtlevad ja sellest väsivad. Aga tema oli väga avatud kolleeg. Astus rahulikult ühte või teise tuppa sisse ja kui midagi tõesti head oli, siis helistas.
Pidasime oma vanemate kolleegidega teda kõik nii-öelda oma spordimeheks. Spordituppa võis ta julgelt sisse astuda ja öelda, mis ta asjast arvab. Oleks võinud omal ajal olla spordireporter, aga Mati sai väga palju muid asju katsetada.
On palju kolleege, kellega võib-olla teed isegi koos mõne töö, aga kes muidu on nii-öelda oma lauanurgas kinni. Mati suurus avaldus just selles, et tema ei jäänud oma nurka istuma. Teda oli kõikjal näha ja tunda, ka väga kõrges vanuses. Ta saanuks ka ju nii teha, et loeb teksti ära ja laseb telemajast jalga. Aga tema tundis asjade vastu huvi ja oli olemas. Minu arust on see hästi suur väärtus: et inimene, kellel on varrukast kogemusi jagada, ei hoidnud neid kuskil kinni. Kui ikka vaja oli, sai kindlasti küsida."
Kommentaarid