Katkisest tuuribussist tuli terve elamine maha laadida.Foto: Ardo Asperk
Üritused
29. juuli 2018, 17:50

Puupüsti täis saalid, püstijalu täis koomikud ning katkine buss – sisevaade Comedy Estonia suvetuurist (7)

Tundub, et suve ainsad tõmbenumbrid on jaanitule peod, kus lavale astuvad veidras järjestuses Taukar, mõni välismaalane ja Beebilõust. Naerda meeldib inimestele tegelikult aastaringselt. Tuleb lihtsalt minna sinna, kus inimesed asuvad.

Nõnda on viimase kolme aastaga saanud traditsiooniks Comedy Estonia Suvetuur. Kontseptsioon on lihtne: punt täiskasvanud lapsi rendivad kaheks nädalaks kaheksa-istmelise kaubiku ning komejandi lõpus küsib korrapidaja, et kas igaühel on paariline endiselt olemas. Tuuri õnnistamiseks toimus esimene peatus riigipiiril, kus maksud Lätile ohverdati. Amortisaatorid karjusid õlu laadungi all. Suvetuur võis alata.

Retrospektiivis, see aasta katkestasid kaks meest mõjuvatel põhjustel tuuri enneaegselt ning ka kaubik andis otsad. Aga kurat küll, ühtegi sõud ära ei jäänud. Tartu, Haapsalu, Kuressaare, Pärnu, jälle Pärnu, Võsu, jälle Võsu, Võru, Tõrva, Viljandi. Kokku 14 etendust. Ärajoodud ja põlenud nägudega panime tuurile punkti Positiivusel. Tunnen, justkui ärkasin põlenud õlgadega mingisugusest veidrast hommikul-nutmise, päeval-magamise ja õhtul-karjumise unenäost ning kohanen endiselt normaalse elurütmiga.

Tapja lepatriinud

Saartel käidud, kerib suvepealinna randa kõndides Sandri peas mõte, et õhtul võiks ühe ürituse otsa kohe teine, pop-up stiilis etendus toimuda. Pool tundi hiljem on sotsiaalmeedias üritus üleval ning Karl-Alari Varma läheb Alibi-nimelisse lokaali tehnikaga jändama. Supleme. Pärnu rannas kontrollimatult siginud lepatriinud nõelavad agressiivselt. Ari õpetab noorele Roger Andrele vägisi liiva peal MMA-d. Roger alistub. Neli tundi hiljem on ka pop-up etendusel inimesi kogunenud nagu lepatriinusid. Mäletan aegu, kui ruumi täitmine tähendas kuudepikkust korraldamist.

Foto: Heelika Madisoo

Imelik on mõelda, et mõned minu kauaaegsed sõbrad on vahepeal päriselt kuulsaks saanud. Sander Õiguse tunneb tänaval keegi ära iga paarikümne minuti tagant. Mäletan viie aasta taguseid aegu, kui Sander endises kolmekümneruuduses Möku baaris põrandat vaadates uut materjali vuristas ning mõned lobisevad inimesed ei teadnud veel, et võiks tegelikult kuulata. Pea tuhatkond esinemist hiljem on Sander populaarne isegi eelpuberteetlaste seas. Eriti eelpuberteetlaste seas. Justkui jõuluvana ise jalutaks palavas Pärnumaa rannas, taskud kommi ja roppuseid täis. Aasta podcasti preemia pälvinud Tussisööjate Ari-Matti Mustonenile visatakse pärast sõusid ämbrisse telefoninumbreid, Mikael Meemaga tahetakse lihtsalt pilti teha. Mina hiilin välgu taustal asjalikku nägu tehes kuhugi kaadrisse ning loodan parimat. Ma olin kolm aastat tagasi korraks teles,” pomisen omaette.

Tõrva fenomen

Mind hämmastab endiselt kuivõrd drastiliselt erinevad mikroskoopilises Eestis inimesed linnast linna. Pärnakad tabavad naljades nüanssi. Võsul pole keegi tegelikult Võsult pärit. Tõrvakad on peast segased. Päris tõsiselt, ma olin Tõrvas neli minutit viibinud, kui juba tirib keegi aluspükstes peremees kaht last mööda kratti minu poole ja küsib, kuhu teised lapsed jooksid. Heakodanlikult näitab Sander näpuga sinna, kuhu teised lapsed jooksid. „Kuradi rattavargad,” sõimab peremees marakratte. Mööda linna kõndides tunnen ära erinevaid Võsareporteri staare. Sõu algab. Õhtujuhina on mul kombeks küsida retoorilisi küsimusi. Tõrvakad ei mõista retoorilist. Küsin „kuidas teil läheb?” ja juba vastab keegi põhjalikult, kuidas näpud on põhjas ja naine lahkus aga muidu on kõik täitsa okei. Tegelikult võiksidki Eesti publikud tõrvakatelt õppust võtta, sest kohati on viisakad ja sõnakuulelikud publikud meie koomikud ära hellitanud. Naljadele karjuti ikka ja jälle asju vahele ja see tegi etendust tugevamaks. Uus reegel: heatahtlikult asju vahele karjuda on mõnikord sobiv etikett. Siis on standupile iseloomulikku neljanda seina puudumist paremini tunda.

Katkine kaubik

Minu lapsepõlvekodus Võsul toimus kahe päeva jooksul Ukuleles neli etendust. Kui esimesel suvetuuril kaks aastat tagasi astusime üks kord Võsu ette, siis seekord tegime iga õhtu kaks etendust. Kell seitse alanud sõu lõpusirgel kogunes juba uus sadakond inimest Ukulele ukse ette liiklust blokeerima. Ukuleles oli viimane üritus, kus nägin Ari Mattit laval tapmas enne Vancouverisse kolimist. Tundub julge samm kolida keset Eesti standupi buumi Kanadasse, kus uutel nimedel lubatakse laval olla kolm minutit ning sedagi olematu publiku ees. Kahtlustan, et tal sai viisa otsa. Lisaks Ari-nimelise tõmbenumbri kadumisele hakkasid ka teised asjad katki minema. Papa Karl tõmbas endast välja imeliku putuka ning arst läkitas ta Tallinnasse analüüse andma. Järsku oli kaubik kahe koha võrra tühjem. Võtsin õhtujuhtimise enda peale. Täitsime kaubiku paagi ääreni täis ning peatusime enne Võru sõud Tartus Veeriku Selveri parklas. Autol tekkis nohu. Ammusest avariist kinnilapitud radiaatorist lekkis asfaldile korralik loik osooli. Pool tundi hiljem sai kaubik pargitud lähedal asuvasse angaari. Kõik tekid, kotid, tekikotid ja muu praht maha laetud, jätkasime tuuri kahe autoga. Jõudsime Võrru tund enne etenduse algust. Uueks koomikute varjupaigaks sai Sandri maja, mis äsja müüki läks.

Katkisest tuuribussist tuli terve elamine maha laadida. Foto: Ardo Asperk



Positiivne lõpp

Suvetuuri viimane päev päädis suurima publikuga. Põlenud ning ärajoodud nägudega sõitsime Positiivuse festivalile. Arvasime naiivselt, et meie mõõtu esinejaid lubatakse VIP parklasse. Umbkeelne turvamees käskis meil sõita tükk maad kaugemale parklasse. Kõndisin sissekäigu suunas närvitsedes, sest etenduseni oli vaid pool tundi. Arts and nature lava ees oli tuhatkond inimest, kui tegin heliproovi. Mikrofonisse lausutud "üks-üks-kaks-kaks-proov" saatel hakkas publik juba ühes suust huilgama, mis oli hea märk. Etenduse edu määrab alati koomiku pädevus, kuid meeldiv publik teeb poole tööst ära. Nõnda tögasime 55 minutit lätlaste kuute varvast ja piirikaubandust ning sõitsime esimesel võimalusel koju magama.

Suvetuur sai punkti Positiivusel Foto: Daniel Veinbergs