Juku-Kalle korraldatud rahvamatk algab eeoleval laupäeval kell 14.00 Nõmmel asuvas lokaalis, mille täpne aadress on Pärnu maantee 370. Üritus kestab ühtekokku kaks tundi ja lõppeb samas kohas.
Tuurist võtab osa ka ajaloolane Leho Lõhmus.
Selleks, et juba varakult Nõmme baarituuri lainele saada, kogus Juku-Kalle kokku mõned värvikad seigad kirjandusest ja ajakirjandusest.
Peter Zoege Manteuffel „Nõmme mälestusi"
Kui mina esmakordselt 1881. a. suwel Nõmmet nägin, olin mina 15 a. wana.
Sel ajal oli käigus ainult kaks rongi päewas, Tallinnast wäljus üks kell 11 päewal ja Tallinna saabus üks rong kell 7 õhtul.
See ei olnudki tegelikult mingi „rong“. See oli ainult üks mootorwagun, kuid kahekordne, mida hüüti „teemasinaks“. Üsna wara hommikul, umbes kella 7 ajal, sõitis see rong tagasi Keilast Tallinna. Siis kogunes terwe rahwas Nõmme jaama teiste waatamiseks ja enda näitamiseks.
*
Läksime Meneri restorani lõunatama. Meneri restorani on ju paljud weel näinud! Weidi pime lett, klaaskuplite all juustu-wõileiwad, milledel juustulõigete serwad ülespoole kõweraks tõmbunud – kuid sellewastu ümber maja suurepärased galeriid, kus wõis wabas ja mõnusas metsaõhus lõunatada.
Otto Tominger, kes Nõmmel on elutsenud juba 1890. a. saadik
Paljudele praegustele Nõmme elanikele on vististi teadmata, et praeguse „Tulu“ peakaupluse ees oli omal ajal vana kõrtsi kaev, millest tallinlased, kui nad nelipühi pühade ajal linnast Nõmmele sõitsid, enestele vett võtsid Mustamäe all kohvikeetmiseks. See kaev oli vinnaga ehitus ja tema kinniajamine sündis iseäralikel asjaoludel, mida mäletavad ainult veel vanemad Nõmme elanikud.
Nimelt oli ühel suvel keegi 7-8 a. poisike kaevust vett vinnates kaevu kukkunud ning ära uppunud. Poisikese laip tõmmatud küll kaevust välja ja veevõtmine kõrtsi tarviduseks ning tallinlastele kohviks jatkunud endiselt edasi. Siis aga sattunud ühel õhtul Pääskülast Tänassilma külast va' „Sibi-Kustas“ Nõmmele, olnud tublisti purjus ning lauldes „Oh võitlejad, et käige peale!“ istunud kaevu raketele. Purjuspäi kukkunud aga mehike kaevu ja uppunud. Selle järele aetud ka kaev jalamaid kinni ja vanale kõrtlise tehtud uus kaev hulga lähemale, nimelt praegusele turuplatsile.
Kui juba kord kõrtsist jutt, siis peab ka mainima, et n. n. „vana kõrts“ või restoraan „Nõmme“ on juba kauemat aega praegusel kohal asunud. See asutus on kahel korral maha põlenud, aga ikka jälle uuesti üles ehitatud. „Vana kõrtsi“ naaber endistel aegadel oli Gustavsoni restoran, mis asus praeguse Kahro maja kohal, kuid 1915. või 1916. a. lõpulikult maha põles.
„Siis sõitsime weel Nõmmele...“, Rahvaleht, 13. juuli 1929, lk 5
Kusagil pealinna lokaalis istub koos lõbus seltskond. Koosneb see waid meestest, telliwad üht ehk teistwiisi sinna ligi warsti ka õrnemasoo esitajad. Harilikult on üks rahamees, teised on waid „sõbrad“. Kui tuju küllalt kõrgel ja „rahamehe“ „manomeetri“ osut – peas muidugi – lähenemas punasele joonele, teeb üks ehk teine sõpradest, kel huwi edasi pummeldada, ettepaneku sõita Nõmmele.
Et juba aeg hiline ning wõõraid lahkuma sunnitakse, siis ollakse heameelega nõus.
Nõmmel wõida ju pummeldada nii kaua kui süda soowib.
Sisse alstakse waid usaldustäratawaiaid tuttawaid-pummeldajaid, kellede poolt pole karta kaebust. Muidugi wõib ka sealgi eksida. Alles hiluti läks üks Nõmmel asuw puukaupleja, kes ühes Nõmme lokaalidest öösel „ainult“ 40 krooni maha pummeldanud, hommikul politseisse kaebama, et restoraan kaubelnud „üleaja“. Pealinnalaste-küllasõitjatel on aga harilikult tähtsam sissepääs, et ühes kabinettidest juua palju süda kutsub ehk rahakott wõimaldab.
Kui küllalt pummeldatud, ja autojuht küllalt oodanud, kogutakse kokku „seltskonna“ liikmeid, kelledest üks „kadunud“ siia teine sinna. Häda sellele, kes kusagile magama uinunud. Teised sõidawad autoga linna tagasi, sel tuleb aga trammi abi otsida.
Nõmme teataja 7. detsember 1929 Pummeldaja seiklusi Nõmmel wõõra pintsaku ja rahaga.
Ühel hommikul, kui Nõmmel Harku tän. nr. 2 Herbert Kokwel üles ärkas, leidis ta, et ta kuub oli werandalt kõige rahaga kadunud. Enne magamaminekut oli K. kuue riputanud werandale warna, kuid oli unustanud weranda ukse lahti. Wiimast juhtu kasutas Nõmmel Apteegi tän. nr. 13 elutsew Konstantin Haldejew, kes Nõmmel päewal sõpradega tugewasti nõmme kõrtsis pummeldanud oli ja öösel isegi ei tea kus käis ja kuidas ta kätte sattus K. kuub ühes rahaga. Haldejewil oli hea meel, et oli leidnud kogemata kuue ja raha. Kuue taskus oli ka raudtee sõidukaart, kus kuue omaniku nimi märgitud. Adressbüroost sai Haldejew ka kuue omaniku elukoha teada. Kodus pakkis ta kuue paberisse, läks Mustamäe alla ja saatis kellegi poisikesega kuue k.-le tagasi, jättes raha endale.
Kohtus selgus, et Haldejew põeb langetõbe, mispärast teda tuleb enne arstide poolt järele waadata, kuiwõrra ta oma tegude eest on wastutaw.
Mida näeb-kuuleb politsei, Nõmme Sõnumed, 14. mai 1933, lk 4
„Kaartipõrgu“. Vastutusele võeti Kitsas tn. nr. 14 elutsev Alfred Tepp, Künka tn. nr. 6 elutsev Ernst Roosa ja Põllu tn. nr. 48 elutsev Vladimir Sikk, kes restoran „Madridi“ saalis raha peale „21“ mängisid. Mängu vaatas pealt trobikond noormehi ja nende hulgas 15-a. poisikene.
Et restoranis hasartmängud keelatud ja alaealised seal ainult oma vanematega võivad viibida, tuleb ka restorani omanikul Anna Naritsal sellepärast karistust kanda.
Pidasid lõbunaisi. Männiku teel 14 elutsev Harry Šketsus ja Lätte tn. 7 elutsev Johanna-Alma Nikitin võeti vastutusele sellepärast, et pidasid endi kõrtsi juures korterites lõbunaisi, kuid ei teatanud sellest seaduslikus korras linna tervishoiu-osakonnale.
Politseikomissari hirmuvalitsus Nõmmel, Nõmmelane, 23. oktoober 1932, lk 1
Järjekindlad raha wäljapressimised ning prii söömingud ja joomingud. Mees, kes sõi hommikueineks kana ja kümme muna.
Hiljuti wilksatas ajalehtedest läbi sõnum, et kohalik politseikomissar Aleksei Iwask on kohtu-wõimude korraldusel wangistatud. Põhjuseks nimetati altkäemaksu wõtmist kõrtsmikkudelt. Kuidas aga komissar Iwask seda toimis, sellest pealinna ajalehed ei jutustanud. Neil ei olnud selle kohta andmeid, nad olid sunnitud leppima waid pisukese informatsiooniga, mis mõne ametniku suu läbi kuidagi poolkogemata lehemeeste kõrwu sattus.
Kuidas sündisid wäljapressimised? Selle kohta jutustawad meile isikud, kes elasid mitu aastat wahetpidamata komissar Iwaski hirmuwalitsuse all: Kohe, kui Iwask Nõmmele komissariks nimetati, tekkis paljude ärimeeste keskel teatud hirm ta ees. Rahwas oli kuulnud ta omapärasest tegewusest raudteede politseis komissariks wiibimise ajal. Kõigil olid meeles lood, kuidas ta wastuollu sattudes raudtee jaama juukselõikamiseäri pidajaga, hakkas seda taga kiusama, ja lasi teda protokollidega üle külwata. Põhjuseks oli see, et juukselõikaja ei leidnud ainet, millega wana komissarihärrat „nooreks“ teha. Komissar leidis, et wärw, millega juuksuri noor naisteenija ta wurrusid ja habet wärwis, ei ole küllalt must ja püsiw, mille tagajärjel komissari habe kippus tihti punetama. Teiseks wihastas komissarihärrat see,et noor habeme-wärwija neiu ütles ühel päewal ära wärwimisest ülemuse kabinetis ja julges öelda, et kui ülemus soowib habet wärwida, siis ta tulgu juukselõikuse ärisse!
Warsti oli ka selge, et kartus ei olnud asjata. Waewalt oli komissat Iwask jõudnud kohalikkude oludega tutwuneda, kui ta hakkas ennast ka tunda andma. Esialgu käis ta kõrtsides wäikselt einetamas, kuid hiljem muutusid need juba päris sagedasteks. Esiteks ta leppis sellega, mis kõrtsi letil walmis leidus, kuid päew-päewalt suurenes komissari isu ja nõudmised. Peagi hakkas ta juba sööke ette tellima. Komissarihärra toimetas seda päris lihtsalt. Ta helistas täna sinna ja homme teise kõrtsi, et tulen sel ja sel kellaajal ning palun mulle walmistada seda ja seda toitu.
Ja kui on toit, siis olgu ka oma korralik söögialune, see oli komissari kindel põhimõte!
Wähe aga weel sellest. Tihti teatas komissar kõrtsmikule, et tulen õhtul sõpradega. Wahel ka perekonnaga. Mis üks niisugune wõimukandja külaskäik kõrtsmikule maksma läks, seda teawad waid kõrtsmikud ja nende teenijad, kes asjale lähedal seisid. Peale selle saadeti talle weel omad kindlad portsionid teatud aegadel koju kätte.
See oli waid esialgu. On ju iga algus wäike. Nii ka siin. Möödusid ajad ja ühes sellega kaswasid ka komissari nõudmised. Warsti andis komissarihärra mõista, et inimene ei ela mitte üksi ta igapäewasest leiwast, waid on waja weel midagi muud... Ääriweeri mööda andis ta mõista, et teil siin nii ja niisugune äri ja müüte nii ja nii palju läbi, et kuidas õige oleks, kui laenate mulle nii öelda paarsada krooni, mul seda hädasti waja. Kuigi ka kõrtsmikkude tulud aasta-aastalt wähenenud ja sadade kroonide laenamine neil just kerge asi ei olnud, ei julenud sellest siiski ära öelda. See oli muidugi jällegi esialgu. Süües kaswab isu, ütleb wanasõna. Seda oli märgata ka wõimukandja juures.
Peagi kujunes neist laenamistest järjekindel wäljapressimine.
Nii mitmelgi korral tuli komissarihärra kõrtsi ja ütles kõrtsmikule otsekohe: Wajan täna nii ja nii palju kroone, palun, kas saaks seda kohe! Wahel andis asi weidi kaubelda, kuid tihti ka mitte. Wõimukandja ütles lühidalt: „Andke täna 300 krooni, siis ma ei tule niipea teid jälle tülitama“. Kui kõrtsmikul ei juhtunud seda summat käepärast olema, siis lepiti kokku nii, et osa täna ja osa järgmisel korral.
Kõrtsipidajad aina ohkasid, kuid nad ei julgenud sellest piiksatadagi. Isegi teenijatele kinnitati, et jumalapärast, pidage suu, tuleb see wälja, siis on meie päewad siin loetud... Nii elati päewast-päewa. Lõpuks, kui olukord muutus wäljakannatamatuks, hakati komissari tumedatest tegudest juba awalikumalt kõnelema, muidugi esialgu waid asjaomaste ringis. Ja peab ütlema, et need kõnelused ulatasid isegi komissarihärra kõrwu, kuid ta ei mõelnudki siin protokolliga platsi tulla.
Kui siis asi wiiamaks nii kaugele läks, et mõni kõrtsmik julges raha andmisest ära öelda, siis ta tundis seda warsti ja mitte mujal kui otsekohe omal nahal. Kohe kõwenes kontroll. Komissarihärra leidis siis igasuguseid puudusi kõrtsis. Kord ta juhtis kõrtsmiku tähelepanu sellele, et köögis nõusid pesta on keelatud. juba ta leidis, et kõrtsmik ei ole arstlisel järelwaatusel käinud jne. Siis oli puudusi miljon. Enne ta aga oli kogu aeg niiöelda ühe silma kinni pigistanud. Peab ütlema, et komissari härra oli kõrtside kohta makswate määrustega hästi tuttaw. Teistest seadustest ja määrustest ta ei olewat eriti huwitatud olnud, sest ta arwates pidawat eeskätt seadust tundma wäiksem ametnik – wist kodanik! Tal walitsenud põhimõte: Ametnik on selleks, et seadust tõlgitseda, komissar aga selleks, et oma nime protokollile alla kirjutada...
Üks kõrtsipidaja käis isegi oma adwokaadi juures kaebamas, et ta olewat ühe aasta jooksul komissarile 1000 krooni altkäemaksu maksnud, rääkimata weel prii söömingutest ja joomingutest, millised arwed olnud päris aukartust-äratawad. Kujuka pildi annab komissari söögiarwetest juba see, kui meele tuletada, et kana ja 10 muna ühe söömaajaga ära häwitada ei olnud komissaril raske ülesanne. Siia juure ei ole arwatud leib, sai ja salatid, rääkimata weel joogipoolisest; pudel õlut, see oli waid lihtsaks suu loputamiseks. Perenaine kurtnud adwokaadile; härrad, uskuge, ma ei jõua enam, kui ma ta warju näen, siis mul tõuseb niisugune hirm, et mul kerkiwad ihukarwad püsti. Adwokaat soowitas proual raha numbrid üles märkida, kuid sellest ei saanud asja.
Mis oli siis selle wastutasu?
Wastutasu oli see, et kõrtsmik, kes maksis korralikult, wõis kaubelda wabalt. Kella aeg ei olnud tähtis. See tõi aga mitu korda sekeldusi alluwate ametnikkudega. Need muidugi ei teadnud ülemuse suhetest trahteripidajatega ja tegid protokolli kauplemise pärast politseitunnil.
Võhiku tähelepanekuid Nõmmelt, Nõmme Leht, 11. veebruar 1939, lk 4
Ilmaaegu kaebate, et teil puuduvad kohased ajaviite- ja lõbustuspaigad. Minu teada olete teie ses suhtes pealinnast ees, sest sageli vuravad sealt poolsalaja autod paarikestega teie „Talveaeda“, „Tokiosse“ ja mujale, kus saab siis inkognito uputada elumuresid ja -kurbusi. Samuti on teil linna äärel kaks kinoteatrit, kus võite suure naudinguga kuulata kinotähtede hääleväristamisega laulu. Pean mainima, et teie kinod on Tallinna omadest ses suhtes paremad, et siinne muusika ja laul oma fibratsiooniga suudab kuulajaid haarata. Ka mulle meeldib väga kuulata teie kinode muusikat, sest minu peen kõrv mõistab hinnata hääleväristamisega kunsti.
Victoria Palace on kahtlemata teie esinduslikum kino, mida tõendavad seal mitmesugused kinnised ja lahtised loožid. Kahju aga, et olukord on muutunud nüüd selliseks, et teie enam heameelega ei taha lasta sinna loožidesse täiskasvanuid, vaid alati on need kohad okupeeritud beebide ja poisikeste poolt, kes seal suure lõbuga turnivad, keerutavad ja kompvekipabereid krõbistavad. Ei tea, kas on need „pisikesed daamid ja härrad“ kõik õige aukaardiga või jänestena seal? Või polegi need kohad seal loožideks mõeldud, on hoopis lastesõimed, kuhu vanemad õhtuks oma beebid hoiule toovad, kui ise tahavad kuskile lõbustama minna. Kui see nii on, siis on neil tõesti seal õigus turnida ja ma enam sinna ei püüa tükkida.
Kui Nõmme oli „mestetscko“. Aleksander Tõnnus. 1909
„Kui mina oma naise-lastega sinna kolisin, ega siis olnud weel Nõmmest kui linnast juttugi. Wenelased teda nimetasid lihtsalt „mestetschko Nemme“ („paigake (alew) Nõmme“). Ei olnud sel ajal ju Nõmmel oma waksalitki. Siin oli ainult rongidel n.n. „peatus“ wõi wiimast järku jaam, kus korralik kiirrong kunagi peatust ei tee.
Põliseid Nõmme elanikke oli aga mõned üksikud. Enamuses Glehni endised teenijad. Neil pidanud Glehn igakord osakese palgast kinni, kuni wajaline summa koos oli ja siis ehitas igaühele majad üles. Ise seletanud, et ega tema ole mõni nõmme ülemwalitseja. Ta ainult korraldawat seda ümbrust. Selle tõttu siis Glehn oli ka päris armastatud mees, kui ta jalutuskäigul käed tillukese muhvi sisse sooja peidetult su õue ilmus ja hakkas juttu puhuma.
Muidu oli aga Nõmme sel ajal päris lage ja õudne. Nii hra Tõnnuse maja, mis asub Lõuna ja Põllu tänawate nurgal, ja jaama wahel polnud siis weel ainsatki elamut. Wõis igaüks walida rongile minnes otsema tee nii kuidas talle endale meeldis. Ja isegi Nõmme jaama polnud praegusel kohal. Oli ainult katusega kaetud pikk platworm. Pileteid aga müüdi reisijatele Pärnu maantee ülesõidukohal asuwast teemeistri putkast.
Kommentaarid