Mikolas Josef Baltic Sunil: „Tere, Eesti! Tere, Narva! Hei, on siin keegi koos minuga?”

Lava ees seisis umbes sama palju fänne kui neid oli reede õhtul Norra laulja Alexander Rybaki kontserdil. 250 ringis. Küll oluliselt noorem generatsioon, aga sellevõra ka innukam häälekalt poolehoidu ilmutama.

Noor tšehh, kes kihutas lavale sini-must-valgesse trikoloori mähituna, meenutas pisut Vaasalinna väiketonti, kuid siras Eesti-patriotismist kui igipõline soome-ugrilane. Kahjuks paigutas noor artist pärast tervituskõnet Eesti trikoloori nii õnnetult lavale, et pidi lauldes sellele nii mõnigi kord äärepealt peale astuma. Tõeline ebaõnn!

Seevastu nautis tšehh nii kontserdi aegu kui ka pärast seda oma austajskonna jäägitut armastust. Vaevalt kõlas Mikolase huulilt viimane noot, kui austajad hunnide hordina lava eest pildistamisalale sööstsid. Kui mõni õnnetu oleks fännidele kogemata jalgu jäänud, lebanuks ta lõpuks lapiti sillutisel kui kirjamark. Mida kõike ei suuda noore artisti heaks teha Eurovisioni lauluvõistlus. Vestlus- ja pildistamisvoore jagus noorel tšehhil terveks tunniks. Naeratus Mikolase näol ei kustunud. Kõik 250 fänni said oma tahtmise – foto „Mina ja Mikolas Josef” kujul kätte.