Helen KõppFoto: Erakogu
Helen Kõpp 21. juuli 2018 12:00
Juba alguses ei jõudnud inimesed ära imestada, et mul nii rahulik laps on: „Ta on nii rahulik! Me kõik räägime siin kõva häälega ja tema lihtsalt magab ja sööb!“. Minu vastus sellele on: „Jah, ta ongi seltskonnas selline.“ Nii kui ma vaiksesse koju jõuan, ei saa ma teda sülest ära panna ning magamisest pole enam juttugi. Ning enamasti tegelengi ma lapsega täiesti üksi – seega tuleb leida rohkem seltskonda just lapse pärast.

Juba alguses ei jõudnud inimesed ära imestada, et mul nii rahulik laps on: „Ta on nii rahulik! Me kõik räägime siin kõva häälega ja tema lihtsalt magab ja sööb!“. Minu vastus sellele on: „Jah, ta ongi seltskonnas selline.“ Nii kui ma vaiksesse koju jõuan, ei saa ma teda sülest ära panna ning magamisest pole enam juttugi. Ning enamasti tegelengi ma lapsega täiesti üksi – seega tuleb leida rohkem seltskonda just lapse pärast.

Fakt on, et mida rohkem seltskonda ümberringi, seda rahulikum mu laps on. Ja selline sisetunne on mul enda lapse puhul algusest saati olnud. Mingi sisemine jõud sundis mind sünnitusmajas palju külalisi vastu võtma. Kuna kodus pole just eriti üldse rahvast, siis pole ka laps rahul – ta soovib olla ainult süles.

Nii et minu riietumised käivad äärmiselt kiiresti ja putru olen õppinud valmistama ühe käega, teises käes Carmen. Süües on laps ka enamasti minu kõrval, et saaksin ta kiiresti sülle võtta. Seega alustan ma iga päeva pingsa mõtlemisega, kuhu nüüd reisida ning kust leida piisavalt seltskonda. Ei tea, kas asi on selles, et liikusin rasedana ka väga palju inimeste seltskonnas ringi?

Edasi lugemiseks: