HELENI BEEBIBLOGI | Ma ei jõua ära oodata, kuni Carmen suuremaks saab, et mul vähekegi rohkem vaba aega oleks! (76)

Carmen saab juba kahekuuseks! Meil on enam-vähem välja kujunenud ka kindel elurütm. Need, kellel on juba suuremad lapsed, imestavad, kui neile sellest räägin, et kui tihti Carmen  üleval on ning selle üle, et minu jaoks on kindel päevakava väga vajalik. Ju nad siis ei mäleta seda aega, kui nende enda lapsed alles beebid olid ning nad väidavad mulle, et nende beebi aina sõi ja magas. Paljud isegi ütlevad, et naudi seda beebiaega, kuid mina ootan juba kangesti, kuni ta ise kõndima hakkas, et mul ometi lihtsam oleks! Mul on tunne, et aeg aina venib ja venib. Pidevalt tassin beebit käevangus ja otsin talle aina tegevusi, sest muidu ta lihtsalt ei magaks.

Teen tagasivaate sinna, kui Carmen sündis, et selgitada, kuidas meie päevaplaan on välja kujunenud. Algus oli kõige raskem, sest siis möödusid kõik mu ööd unetult.

Haiglas kästi beebit vette kastmisega üles ajada

Sünnitushaiglas oli Carmen veel rahulik ja magav beebi, kuid tal ei lubatud selline olla. Mulle oli kehtestatud karm kord ööpäevaringselt minimaalselt iga kolme tunni tagant ta üles ajada, et talle rinda anda. Mäletan, et teda oli meeletult raske äratada, mulle soovitati panna ta vee alla. Kui seda tegin, ärkas ta sekundiks, aga magas siis edasi. Ma pidin kirja panema ka kõik söögiajad ja nii ma kulutasin alati pea tunni, et teda äratada.

Kuna alguses kakas ta vahetpidamata, vahetasin ka mähkmeid mitmete kaupa järjest. Rinda võttis ta umbes tund aega. Selline režiim kehtis meil viis päeva sünnitusmajas. Ootasin kangesti kojusaamist, et keegi ei kontrolliks enam, kas ma teda kogu aeg ikka unest üles ajan!