HELENI BEEBIBLOGI | Kas ma ei peaks lapsega väljas käima, kuna mõnele ei meeldi näha, kuidas laps rinda imeb? (185)

Olen kindel, et tegelikkuses ei jätaks muidugi ükski ema oma last toitmata. Usun, et avaliku imetamise vastased jagunevad kaheks: ühte gruppi kuuluvad need, kes lastest midagi ei tea, ja teise gruppi need, kes pole elus kordagi rinda näinud. Ega minagi varasemalt beebidest suurt midagi ei teadnud, aga olin siiski kursis, et beebid söövad ikka väga tihti ja - oh üllatust - nad söövad naise rinnast! Minu arvates on imev beebi meeletult armas vaatepilt!

Varasemalt mõtlesin veendunult, et oma last kavatsen ma küll toita iga kell ja igas kohas, ega hakka äkilises olukorras ema-lapse tuba otsima. Selle juures püsib ka oht, et tuba on juba hõivatud. Panin endale kodus valmis ka riided, millega oleks hea beebit toita ning kust oleks mugav rinda ruttu kätte saada. Lootsin, et olen piisavalt julge, et ka avalikus kohas oma laps prioriteediks seada. Kuid pärast esimesi avalikke imetamisi sain aru, et asi on vastupidine. 

Avalikus kohas imetamise eest võib trahvi saada?

Esimesel korral panin endale imetamissõbralikud riided selga ning läksin esimest korda elus beebiga välja sööma. Olin juba toidu pooleldi ära söönud, kui mõistsin, et Carmenil on ka kõht tühi. Mul hakkas päris hirmus. Mõtlesin, et issand, ma peangi nüüd tissi avalikult paljaks võtma! Beebi toidulaud, mida naised peaksid kangesti häbenema, tuleb nüüd avalikkuse ette. Mõtlesin, kuidas ma nüüd küll last imetan. Kaua vaagida ei olnud aega, sest Carmen muutus üha näljasemaks. Õnneks oli mul õde kaasas ning ma küsisin temalt nõu.

“Ma pean beebit toitma, aga see on nii hirmutav avalikult kohvikus. Mida ma teen?” küsisin ma.
“Ma ei tea, kas sa saad ikka kohvikus imetada…” oli õde kahtlustav, mis mind muidugi ei lohutanud. 

“Mis mõttes? Beebi ei saa ju nälga jääda!” ütlesin ma. 
“Aga selle eest võib trahvi saada, see on ju avaliku korra rikkumine!” vastas õde. 

Ja see lause ootamatult julgustas mind.

Selgitasin õele, et isegi Instagrami reeglites on kirjas, et imevast lapsest on lubatud pilti jagada. “Avaliku korra rikkumine see kindlasti ei ole!” ütlesin ma, võtsin Carmeni sülle ja panin ta rinna otsa. 

Mõni hetk hiljem küsis mu õde üllatunult: “Oot-oot, kas ta sööb praegu?”
Vastasin jaatavalt, mille peale ta imestunult ütles, et sellest pole arugi saada. “Ah, nii võib muidugi, kui midagi ei paista,” sõnas ta. 

Ideaalseim variant oleks aga see, kui ema leiab lapsega rahuliku nurgakese, kus talle rinda anda. Tegelikkuses võib aga lapsel ootamatult kõht tühjaks minna, ja teda on vaja kohe toita, või muidu hakkab ta röökima. Mina olen selliseid situatsioone vältinud pakkudes talle rinda juba siis, kui ta väljas olles ärkama hakkab. Las parem ärkab tiss suus, kui hakkab karjuma. 

Näiteks Rocca al Mare kaubanduskeskuses on väga meeldiv imetamistuba, kus on rahulik last toita. Kuid praeguse kuumalainega ei ole üldse välistatud see, et laps võib iga poole tunni tagant paari lonksu rinnapiima tahta. Linnas olles aga iga poole tunni tagant imetamistuba otsida on ka veidi nadi. Seega, kas ma ei peaks siis lapsega väljas käima, kuna mõnele ei meeldi näha, kuidas laps rinda imeb? Ei tundu mõistlik.

Imetan julgelt nii sugulaste, sõprade kui võõraste ees

Ma käin lapsega tihti väljas ning sageli on tekkinud olukord, kus pean lapse ootamatult rinna otsa panema. Näiteks, kui tal äkitselt kõht valutama hakkab. Kuna ta lutti ei soovi, on lihtsam ta rinna otsa rahunema panna, kui lasta tal röökida. Olen avalikult Carmeni rinnale pannud näiteks sugulaste seltskonnas, külas olles ja kohvikus.

Õnneks mu sõbrad ja sugulased on väga mõistvad inimesed ning mul ei ole vaja nende ees häbi tunda. Kuid avalikus kohas olles, püüan siiski arvestada ka nendega, kes imetamisest trauma võivad saada, aga siiski on laps minu jaoks esikohal. Isegi siis, kui beebi äkitselt rinnast lahti laseb, nii, et mu rind paljalt paistab, ei lase ma end häirida. Kui mõni mööduja sellest vaatepildist pimedaks jääb, siis olgu nii.

Õieti ma ei mõtlegi olukorras, kus lapsel on nälg, et äkki kellelegi ei meeldi, et ma teda rinnaga toitma hakkan. Peaasi, et laps saab süüa ja tal oleks hea olla – see on iga ema prioriteet. Kui beebi ootamatult läkastama hakkab, tuleb muidugi esimesena beebit aidata, kui mõelda rinna peitmisele. 

Lapse toitmine võtab ka omajagu aega. Ei saa ette teada, kas ta sööb kümme minutit, või tund aega. Õnneks ei ole rinnaga toitmist avalikus kohas lihtne märgata, tundub, nagu ma hoiaks last lihtsalt süles. Selleks, et midagi näha, peab ikka tähelepanelikult jõllitama. Suure dekolteega riiete puhul on isegi rohkem rindu näha kui imetamisel. 

Mis siis on, kui naise tissid paljad on?

Aga mis siis, kui mõni naine toidabki last nii, et tissid täiesti paljad on? Miks peaks see kedagi häirima, kui nii on emal ja lapsel mugavam. Ega see pole kakamine, mis põhjustab samuti teistele haisu tõttu ebameeldivust. 

Imetav beebi on vaatepilt, mis meeldis mulle algusest peale. Carmen neelas ja kiitis, ehk tegi siis õnnelikkust väljendavaid häälitsusi. See on lihtsalt nii armas vaatepilt! Need, kellele beebid ei meeldi, võiks beebit söömas näha tissi otsas – superarmas! Ja kui ma sõprade juures beebit toidan, siis tulevad ka nemad imetlema, kui imearmas ta on süües ja kuidas ta mõnuleb.

Mida võiks aga mõelda need inimesed, kes lapse imetamist vaadata ei kannata? Mõistan, et imetades võib juhtuda see, et rind paljastub. Kui juhtub mööduma mõni, kel rindade või beebide foobia on, võib ikka hirmus olla küll. Viisakalt pilgu ära pööramise asemel näevad need inimesed välja, nagu nad hakkaks kohe oksele. “Fuih, imetav ema?! Ega see rinda imev laps ka kena vaatepilt pole! Mingi titt õgib! Mingu söögu WC-s, mitte seal, kus ka teised inimesed söövad” - kas tõesti nii need inimesed mõtlevadki?

Tegelikkuses pole see üldsegi oluline, mida mõtlevad need, kes naiste rindu kardavad. Iga ema on kindlasti õnnelik selle üle, kui ta rindades on lapsele piisavalt piima ning selle üle, kui laps on rahul. Imetav ema on just väga kena ja armas vaatepilt.