Sul on kaks last, see on suur õnn ja lapsed ei pea taluma ema, kes enam ei suuda ja metsa jookseb.Vanem vastutab laste stabiilse kasvukeskkonna eest. Rahu tuleb hinge tagasi aegamööda. Tunne rõõmu sellest, mis sul on, kaks toredat poega.
Avalikule omaoma musta pesu jagamine ei teeoo mitte ainult önnetumaks, vaid sada tuhat korda önnetumaks. Enne oled ise oma perega oma-teenimatus -häbis,aga nyyd teab su häbist kogu Eesti. Kui mul oli lahutus,rääkisin oma valust väga vähestele ja valtutele. Nyyd olen juba aastaid uue mehega abielus,ta on olnudjo mu lastele hea isa. Laste isa läks teise naisega,aga jättis ta juba ammu maha,nyyd on yksik,lapsed ei taha petjaga eriti tegemist teha.
Kulla Hedvig! Pea vastu! Mõtle sellele, et kõik lapsed saavad kord suureks- nii ka sinu pisipojad! See kasvamine on vaid osake nende suurepärasest elust- kuid sellele need nn. isad ei mõtle. Kuid kui poisid suured ja iseseisvad ning arvestades sinu enda töökust,tublid noored mehed- siis võib seda nn. issit tabada šokk, kui nad tahaks ka end oma suurte edukate poegade aupaistes soojendada( justkui oleks neil poiste saavutustes mingi roll olnud), aga suured mehed enam teda isegi tunda ei taha. See ise kogetud. Ole tubli, Hedvig!
Aitäh, ütlesid kõik välja mis mõtlesin kirjutada. Halamine ilmarahva ees ei aita. Ela oma elu, ära unusta ühte tähtsat fakti, see mis ajanirjandusse jõuab, see puudutab ka lapsi. Mõtle kaks korda enne kui midagi rääkida tahad.. Või kirjuta ise see lugu,. Tead kui palju on emasid, kes võitlevad oma laste ellujäämise eest, pean silmas rasket haigust, mitte pseudoprobleeme. Kui probleemid tekivad siis tuleks endale otsa vaadata.
küll me oleme nii peened, nii tundelised, nii hingelised, aga tähelepanuvajadus on nii suur, et proua on nõus oma isikliku elu (musta pesu) laotama, müüma see tähendab, Kroonika ja Õhtulehe taolistele sopalehtedele.
nüüd ei julge küll maale elama minna, ilmselt on Hedvig mingile kohalikule tõusikust põllumürgitajale kanna peale astunud ja see hirmutab nüüd kohalikke ullikesi nõiajuttudega, teretulemast keskaega
Millegipärast meenus suurepärane film "Keskpäevane praam". See koht, kus Ada Lundveri uhke Volgaga kavaler rääkis, et lapsel võivad tulla ema lahkumise tõttu hingeiised traumad. Mida kostis daamike? "P--sses on su traumad!" Voh sellise bravuuriga tuleks läbi elu minna! Parau küll - filmi lõpus valas ta pisaraid, ja muretu noormees hõikas talle "Ära põe, muti, ilmas on mehi palju!"
taevas tuli sulle appi, andes teise kannatuse, et esimesest valust üle saada. Usutavasti on hingevalu raskem taluda kui materiaalset kaotust. Kõik, mis juhtub, on millekski hea. Inimesed, olgem mõistvad!
inimene harjub kõigega,isegi hingevaluga. Parim viis selle leevendamiseks on raske füüsiline koormus ja nii,et lihas-luuvalu ei lase hingevalu lvõimutseda. Tean,mida räägin !
igaüks kannatab omamoodi. On palju lööklauseid, mis õpetavad elama. Kui ise oled mustast august läbi käinud, siis tead, et võid nendest lööklausetest koou panna terve bro,.süüri, aga need ei aita. Keegi ei saa sind aidata. Kõik on vaid sinu enda kätes. Üksindus tuleb millegagi täita. Järjepidevalt. Ei ühtki hetke tegevuseta. Muusika, raamtud, luule, sport. kodu, lapsed Nagu orav rattas - ainuke võimalus. Ja pea alati meeles. et sa ära räägi teistele oma õnnetustest - pooli inimesi see ei huvita ja pooled rõõmustavad, et said seda, mida olid ära teeninud.
Võreldes osade inimestega, on tema elu nagu lill. Tal on olemas oma kodu, lapsed ja lauljaametki toob pingutamise korral väga hästi sisse. Ega mehe puudumine pole veel maailma lõpp!
See ongi kõige suurem kannatus kui arvatakse, et "ainult mina kannatan, teistel on elu nagu lill". On peresid, kus lapsed surevad. Surevad, pärast pikka ravi. On peresid kui kaaslased surevad. Ja surmaga võrreldes on iga õnnetus, mis võimaldab inimestel edasi elada, õnnelik. Emotsionaalselt tuleks enda suhtes olla kaastundlik ja ehk ka veidi "pohhuist"( nii nagu me teiste suhtes oleme). Noo juhtus, siis juhtus, elame edasi. Mida vedada eelmine kuu toimunut praegusesse aega. Tahad elada, sa keskendud sellele, mis sul hetkel on. Mingi nähtus toimus lapsepõlves, kas tõesti veab seda siis 50 aastat kaasa , et siis muudkui korrutada nagu mantrat, mul on raske. Mis raske on omada oma maja? Mis raskus on omada elamispinda? Olgu või väike, aga sul ta on. Sul oli kellegi juurde minna. Miks sa maja kõrval telgis ei ööbinud, vaid kusagil mujal? Kui sul oleks raske, siis olekski kuuseall ja vallarahvas tassiks asju. Kui paljudel inimestel on majad põlenud. Võimalik, et üksjagu neist on süütamised olnud, kus süüdlasi pole kätte saadud. Sul on vedanud, süütaja on kättesaadud ja sellega tegeletakse. Ta võib saada väga pika järelemõtlemise aja. Ja veelkord, te olete elus ja kui seda vedamist ei näe, kui ei ole tänulik antud elu eest, siis jah.... ju on veel vähe. Tänulikkus, et on lapsed, tänulikkus on pole surmahaigust, tänulikkus, et täna on süüa, tänulikkus, et pole paljas jne, jne. Kõik see peab ka meeles olema ja siis vaatab, mida olemasolevast olukorrast paremaks teha saab. Midagi ikka saab. Elu on näidanud, et kes pole rahul selle eest, mis olemas on, sellelt hakkab tasakesi seda vähemaks minema. Justkui Elu ütleks, sa ei väärtusta seda, mis on, ok võtame siis vähemak.s
Kulla MH, see on tõsi, mis sa kirjutad, aga nats julm sõnastus. Ma arvan, et Hedvigil pole sugugi kerge elu ja ärme teda justkui kassipoega s...a sisse torgi, püüame mõista ja julgust jagada, lapsed peavad olema tema tugi. Aga sinu vastus mulle sobis, ninnu-nännutada pole vaja.
Kui on depressioon, siis need sinu loogilised argumendid ei aita, vastupidi, solvavad, on mõistmatud ja sädametud. Inimene on sellises seisus, kus ta ei jaksa. Jutud enda kokkuvõtmisest,, teistega võrdlemine ei ole abiks. Sest sa ei ole olnud teise inimese olukorras. ära tiku õpetama. Sellega annad mõista, et tema mured, tema tunded tähtsusetud, ta ise samuti. See ei tee tema olukorda kergemaks. Eriti kui häbistatakse, naeruvääristatakse, süüdistatakse, nagu siin mõnel pool lugeda oli. Oskamatusega viid teise vaid hauale lähemale.
Päris palju sapiseid ja kibestunud kommentaare siin. Eks ole kogunenud seda sappi ka minus, aga üritan sel korral ilma sugudevahelist vaenu õhutamata hakkama saada. Mis on oluline? Lapsed. On mille nimel pingutada, isegi siis kui iga päev tundub, et enam ei suuda. Kõige parem on mitte külmetada, aga kui gripp juba kallal on, siis pole mõtet haigestumise vältimise üle targutada - keskendu tervenemisele. Anna enda kehale aega ja rahu paranemiseks. Sama lugu katkise südamega. Mingit imerohtu pole, see tuleb lihtsalt läbi põdeda. Ja edevusest tuleks üle olla - ei maksa oma eraelu meedia vahendusel kõigile paljastada.
Sellest naiste pereprobleemid alguse saavadki, et lapsed pannakse esikohale, mehest saab koduabiline ja varustaja. Paraku isata on perekond poolik ja kannatavad needsamad lapsed kellest niiväga hoolitakse.
Tegelikult on selliseid kannatavaid naisi Eestis küll ja veel. Tal on vähemalt kollane meedia, kus kaevelda, ja armastav ema, kuid paljudel pole kedagi.
Olen Hansoni elu ja tegevusega ikka tasapisi kursis olnud. Naine, kes naudib pildiolekut, lava, kuulsust. Siis jälle ihkab metsa sisse üksindusse. Kirjutab raamatu oma samuti kuulsast, kuid ebastabiilsest näitejannast -vanaemast. Siis lahkab oma eraelu mitteväärikates väljaannetes. On väga oma vanaema moodi, mida ka ise väidab. Vanaema hukutas al-ko-ol. Kas Hedvig joob seal metsade vahel ainult taimeteed? Usun et mees väsis temast, ta on nii intensiivne ja isekas. Samas see kodupõleng on küll liig, ülekohtune õnnetus. Ja mitte õnnetus, vaid tahtlik! Kas Hedvig ei naeratanud naabrimehele või mis? Kas naabrimees arvas, et nüüd, kus oma mees läinud, on proua lahke?
to saurus-maurus, sa võid ju täpselt nii mõelda, kui sul siin kirjas on, aga kes oled sina, et lahata üksipulgi kõik tema elu üksikasju. Kindlasti said selle kirjutamisega endale hingerahu ja maailma asjad paika. Tema raamat on väga hea ja on ikka julgus kõike avadada selle jubeda kurja maailma ees, kust tuleb vastu vaid parastamine ja võigas kujus. Kõikide kurjade kommentaaride taga on enesega puntras olevad õnnetud inimesed, kellel puudub empaatiavõime, rääkimata haridusest, haritusest. Aga ometi ootab igaüks headust, mõistmist - kust seda võtta, kui ise oled hirmus.
Kirjutasin tõtt, nii nagu mina seda tunnetan. Raamatu kvaliteedi kohta ei öelnud midagi. Olen seda lugenud, see on tõesti väga hea. Ja, "nonoh", kes oled sina, et omakorda mind või teisi arvustada. Ega sa muidu siin ei kirjutaks, kui ei tahaks oma arvamust avaldada. On ju nii?
hängistus tuleb koos truudusetu mehega isegi siis kui sa täpselt seda veel ei teagi et ta on niisugune,aga peab tõesti püüdma tegeleda oma kallite lastega ja sellega mis rõõmu valmistab mitte mingi mehega kes egoist ja pole ei laste ega armasuse nimel nõus pingutama või ei oskagi peale iseenda kedagi teist ei hindama ega armastama
Kui väga raskeks läheb siis võtad juba tund korraga, päeva ei jaksagi, õhtul teed teed köömneteed, ikka nii, et hautad ka pool tundi seda leotist ja tuleb hea uni.
Ennast ei tohi unustada, ei tohi nii mõelda, etkui juba o mees, siis ta jääbki. Mitte kunagi pole mitte miski kindel, tuleb end valmis hoida ka elukatsumusteks. Kui mees ei armasta enam, siis ei armasta, miks end piinata ja ahastada, lastel on halb. Positiivsust rohkem ja end tuleb korda seada, mitte kaalu koguda.
Mina mäletan selle pere alguse lugusid...Tundus juba siis, et Hedvig ei olnud Andres väga kindel, aga vanus surus peale ja pereloomine ootas, läks nagu läks, et: ehk-õnnestub-teekond see tal. Ja läkski nagu läks.
No ütleks, et on palju hullemas olukorras inimesi. Kel pole kuskil õieti elada, kel mingi pereliige hooldust vajav invaliid, kellele on lähedased tünga teinud jne. Pärast pereliikme ravimatusse haigusesse haigestumist olen mõelnud, et ei tohi elu üle kurta kui endal ja lähedastel tervis korras või on paranemiseks lootus. Siis on veel kõik võimalik. Elukaaslased? No neid tuleb ja läheb. Ehk ei maksagi neid väga tõsiselt võtta? Ja jõuga ei tee me tunnetes midagi. Tuleb lasta lahti kui asi on väga inetuks ja pingeliseks kiskunud. Hingerahu ei kaalu miski üles.
ma kujutan ette, kui raske on väga tundlikul inimesel ilmas elada. kergem on neil, kes kõigele suure kaarega lasevad. aga sellisel kunstniku natuuril. masendavalt raske. tunnen kaasa. ja ehk läheb ikka kergemaks.
Elu ongi õppetunnid. Need tuleb läbida. Korraks kukub elu kokku ja tõused jälle jalgadele. Pole hullu! Minu ellu pole 25 aastat kedagi tulnud , aga eks ma salamisi ikka loodan ja ootan! Ehk tuleb 60 aastaselt ! Akki 70 aastaselt. Kuniks elu...
Ja nii ongi , olen samuti juba 27 aastat üksi , 14. juuli 2018, 13:58
lapsedki kodunt juba väljas , oma eludepeal , aga mis teha ,pole seda teist kuskilt võtta ja ega ei igatsegi enam ,kui kuuled ja näed neid elusid ,siis parem üksi olla kui kellegiga tülitseda ja närveerida ,et mis ja kuidas täna jälle läheb ... !? Aga üksindus on ikkagi kõige suurem vaenlane siin elus .
Ei ole,sa Hedvig,ainus,kelmurekoorem üle pea.Meie Eesti on palju selliseid naisi ja kindlasti ka mehi,kel muresid palju.Aga on väga palju,kes oma hädadest ei pasunda üle maa..
vaata, vahe on selles, kas oled kuulus või mitte. mingist naabri mahvaldast ei kirjuta keegi, sest ta ei ole tuntud inimene. aga HH puhul on tegemist ikkagi eestis kuulsa naisega.
ta on aus naine. kes ütleb, nagu mõtleb. ei keeruta ei valeta. jah, tõsi Karita taolistele ussidele selline otsekohesuse ei meeldi. sina oled see, kes näo ees naeratab ja selja taga pee.retab. aga on ka teistsuguseid. ja mulle sellised inimesed meeldivad.
Just,kui oled aus ,siis tavaliselt need konfliktid on kerged tulemas.See pole mingi sûû ega parastamist vààrt.Need tśś!inimesed siplevad ise rohkem probleemide kàes,mida vàlja rààkida ei saa.Selline ussitamine,ripsmete vôbistine ja vôltsnaer on tunduvalt hullem.
Olin samuti nö tundlik naine, seda eriti kui mees jäi nädalalõppudeks üksinda koju, kui ma ise kaugõppes oma ülikooliprogrammi läbisin. Pere juurde tagasi jõudes, olid suured pahandused. Tundsin ennast mehe suhtes vihast lämbumas. Ma ei teadnud tookord, kuid hiljem tuli välja, et need nädalavahetused olid tollel mehel möödunud "tädirannas". Mees ja naine (abielus) on nähtamatus maailmas üks. Ilmaasjata ei ole manitsetud hoidumast abielu rikkumisest (seal Tähtsas Raamatus). Mida üks teeb, seda tunneb teine. Nüüd, kui olen ammu lahutatud sellest seelikukütist ja uuesti abiellunud seekord truu mehega, on täiesti lakanud see äng ja vastikud raevuhood. Happy wife, happy life;)
Hommikul avasin artikli, oli 44 kommentaari14. juuli 2018, 10:15
Kui läbi loetud, siis olid kõik eemaldatud ja kommenteerida ei saa. Ei kujuta ette, mida seal sellist võis olla, et kustutama pidi. Lugu on väga südamlik, Hedvig räägib ka sellest, et mees nende juurest ära läks ja tundub, et tal on niigi raske ja nüüd veel see segijoonud joodik rikkus maja ka ära. Eks inimene vastab ju neile küsimustele, mida ajakirjanik õngitseb. -
"Ei kujuta ette, mida seal sellist võis olla, et kustutama pidi"... Kuidas sa küll seda ette ei kujuta, kui sa oled pidev kommide lugeja...Seda kloaaki annab ikka harida!
KOMMENTAARID (84)