KEISRIPERE: Nikolai II (50) ja tema abikaasa Aleksandra (46) ning nende tütred Olga (22), Tatjana (21), Maria (19) ja Anastassia (17), kelle kõigi elutee lõppes varakult ja võikalt.Foto: Vida Press
Toomas Frey 14. juuli 2018 00:01
Teisipäeval täitub sada aastat ööst, kui revolutsionäärid Venemaa viimase keisri Nikolai II, keisrinna Aleksandra ja nende viis last Jekaterinburgis Ipatjevi majas üles ajasid, neil riietuda palusid ja nad keldrisse viisid. Seal lugesid nad ette keisripere surmaotsuse. „Mida? Mida?“ jõudis Nikolai II vaid õudusest ahhetada, enne kui kuulirahe teda rindu tabas. Kui keisrinna Aleksandra ja troonipärija Aleksei tapeti kähku, kaitsesid keisripaari tütreid – Olgat, Tatjanat, Anastassiat ja Mariat – esimese kuulivalangu eest nende rõivastesse õmmeldud ohtrad juveelid. Ent lõpuks tulistati ja torgati tääkidega surnuks nemadki.

Teisipäeval täitub sada aastat ööst, kui revolutsionäärid Venemaa viimase keisri Nikolai II, keisrinna Aleksandra ja nende viis last Jekaterinburgis Ipatjevi majas üles ajasid, neil riietuda palusid ja nad keldrisse viisid. Seal lugesid nad ette keisripere surmaotsuse. „Mida? Mida?“ jõudis Nikolai II vaid õudusest ahhetada, enne kui kuulirahe teda rindu tabas. Kui keisrinna Aleksandra ja troonipärija Aleksei tapeti kähku, kaitsesid keisripaari tütreid – Olgat, Tatjanat, Anastassiat ja Mariat – esimese kuulivalangu eest nende rõivastesse õmmeldud ohtrad juveelid. Ent lõpuks tulistati ja torgati tääkidega surnuks nemadki.

Eesti postmeister Carl Paul Frey, kes esimese ilmasõja ajal Lihula postkontoriga Omskisse evakueerus, nägi oma silmaga, kuidas keisriperet rongiga Jekaterinburgi poole viidi. Pärast sõda, tagasiteel Eestisse astus ta läbi ka Ipatjevi maja keldrist, mille põrandast polnud õnnestunud vereplekke endiselt välja pesta. Alljärgnev meenutus pärineb Frey päevaraamatust.

Edasi lugemiseks: