Navitrolla: „Ma olen laiskuse kummardaja. Tööga ei tohi ennast ära tappa!“ (8)

„Mina olengi see, kellele meeldibki metsa maalida ja tähistaevast maalida. Ja pilvi maalida, ja jälle pilvi maalida, ja jälle pilvi maalida. Lihtsalt meeldib! Kui ma seda teha ei saaks, jääks ma haigeks ja sureks kiiresti,“ ütleb kunstnik Navitrolla, isikutunnistuse järgi Heiki Trolla. Tunnistades hetk hiljem, et on tegelikult kohutavalt laisk ega viitsi üldse tööd teha. Navitrolla muidugi luiskab mõõdukalt, sest miks muidu kolis ta hiljuti oma tegemistega Tartusse ruumikasse ateljeesse.

Miks sa ei ole Võrumaal oma maalimistalus?

Kümme aastat elasin maal ja nägin lõpuks, et puht füüsiliselt ei mahu mu looming enam tallu ära. Eelmisel aastal tegin ühe Võrumaa talumehe kaupluse ette väga omapärase skulptuuri, mille nimi on „Kirjak“ – ja mul ei olnud maal kohta, kus seda teha, sest skulptuuri kõrgus oli kuus meetrit, minu talumaja lae kõrgus aga kõigest 2,3 meetrit.

See oli siis klassikaline sinu kaelkirjak, musta-valgekirju, nagu lehm?

Jah, sellised kappavad Võrumaal rõõmsalt ringi – sa näed neid, kui silmad lahti teed.

No ja siis avastasingi need ruumid siin tsaariaegses vabrikus ja mõtlesin, et vanas eas võiks inimesel ikka üks ateljee kah olla, sest olen terve elu töötanud kas magamistoas või köögis või koridoris või verandal või kellegi juures või õues. Viimased maalid maal maalisin puukuuris.