Inimesed

MARILYN JURMANI BLOGI | Mu laps on suureks saanud! (16)

Marilyn Jurman, 15. juuli 2018, 13:00
Foto: Marilyn Jurman
Mu laps on suureks saanud. Mitte nii suureks, et raatsiksin veel beebiaja mänguasjadest loobuda, kuna ta avastab iga päev neile mingi uue kasutusvõimaluse, aga nii suureks, et otsustasin öisest imetamisest loobuda.

Just nimelt, mina otsustasin loobuda, kuna mulle tundub, et mina olen see, kes seda hetkel rohkem tahab kui Rumi. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on mul alati olnud lihtsam magada, kui Rumi on mul kaisus. Mitte ainult sellepärast, et ta on nii soe, armas ja hästi lõhnav, vaid ka sellepärast, et ma saan ise paremini magada, kui ei pea käima öösel Rumi edasi-tagasi oma voodisse tõstmas. Samuti jääb ta imetades magama nii kiiresti ja loomulikult ilma ühegi nukra hääleta.

Aga nüüd ma siis esmaspäeval proovisin, et ei anna talle magama jäämiseks rinda. Otsustasin, et laps saab piima hommikul ja lõunal peale ärkamist ning õhtul enne magama jäämist. Otsuse taga oli mitu põhjust. Ja nagu ma ütlesin, siis enamik neist polnud minu enda isiklikud põhjused, kuna mul endal on selline tunne, et toidaks hea meelega koolini välja.

Samal teemal

Aga mingi sisetunne ütles, et ma peaksin sellest öisest toitmisest siiski hakkama loobuma, kuna hetkel on täiesti välistatud, et keegi teine saaks Rumi magama panna. Pluss siis hakkasid vihjed tulema sugulastelt, sõpradelt, arstilt – et pead ikka selle võõrutamise ette võtma, kuna hiljem on palju raskem. Viimaseks märgiks olid mu enda valutavad nibud ja magamatusest tekkinud silmapõletik.

Oh, see oli hirmus! See esmaspäevane Rumi magama panemine, nimelt. Andsin siis kenasti teises toas (tavaliselt olen seda teinud oma voodis, viimane nädal ronisin tema võrevoodisse) Rumile rinda ja siis läksime koos tema võrekasse. Meil on nii hea suur võrevoodi, et saan koos temaga sinna sisse ronida ja hakkasin teda seal siis paitama ja kussutama. Rumi muidugi hakkas nutma, kuna mis jama see nüüd on, et tissi ei anta. Aga huvitaval kombel ei hakanud ta ka pluusi rebima vaid lihtsalt nuttis ja karjus ahastavalt nagu teades, et niikuinii ei saa. Ja see ei olnud selline “ema, ma vihkan sind” nutt, see oli rohkem selline “olen 13 ja mu kutt jättis mind just maha” nutt. Kallistasin ja paitasin teda ja mõtlesin, et oh kullapai, see ei saa ju olema viimane kord sinu elus kui sa nii nutad ja südant murdev on teada, et alati ole ka mind seal paitamas ja kallistamas. See on sinu esimene lahkuminek.

Peale 1,5 tundi segu ahastavast karjumisest, nutust, vaiksest lalisemisest ja paanilisest kõrvasügamisest segamini ulgumisega, jäi Rumi lõpuks magama. Ronisin voodist välja ja hiilisin enda tuppa, süda täiesti paha, ja hakkasin nüüd ise nutma. Kohutav, lihtsalt kohutav. Sain järsku aru, miks emad muretsevad ja kuidas üle kõige tahaks lihtsalt teha nii, et mu lapsel oleks hea olla. Aga sain ka aru, et kui ma nüüd peale seda annaksin talle piima, siis mis signaali see talle saadaks ja lihtsalt lootsin, et asi läheb paremaks.

Muidugi ei läinud, enne kui läks. Nimelt siis umbes tunni pärast ärkas Rumi uuesti nuttes üles ja aru saades, et ma ei kavatse ka nüüd talle rinda anda, hakks veel ahastavamalt karjuma nii, et märkasin, et tal on suu verine. Kahmasin tissi välja, aga siis jõudis kaine mõistus krabada must kinni, et küllap ta hammustas endale nuttes huulde ja lihtsalt paita ja kallista teda edasi. 15 minuti pärast Rumi magas. Uuesti ärkas paari tunni pärast kell 1 ja siis ma olin nii unine, et ikkagi haarasin ta tema voodist ja viisin enda tuppa rinna otsa.

Järgmisel ja ülejärgmisel päeval oligi nii nagu mulle on räägitud – Rumi ulgus veidi ja siis vajus magama, ärgates öösel tavapärase kuue korra asemel vaid kaks korda. Ja täna ta magab esimest korda lõunaund vankris nii, et ma ei pea ringi jalutama, vaid istun pargis pingil ja kirjutan seda sissekannet.

Mu laps on suureks saanud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee