SUUR EDETABEL: edukaimad meelelahutajad ajasid kokku üle miljoni euro (45)

„Praegu on pea iga päev kontsert. Esineme nii, et tuld lendab kahte lehte, ja tegelikult millegi muuga praegu polegi tegelda,“ kirjeldab Sal-Saller. „Uute lugude lindistamise ja kirjutamise ajaks on ka vaja aega ja see jääb puhkuste kanti. Kas vahetult enne või pärast.“ Muusik selgitab, et siis väheneb esinemiskoormus ja loometööle on parem keskenduda. Mitme asjaga korraga talle tegelda ei meeldi: „See pole kunagi olnud minu viis asju ajada.“

Sal-Saller leiab, et bändi elujõud on võimsaim laval. „Jumal tänatud, et teised bändimehed samamoodi mõtlevad. Pigem käime iga päev esinemas, kui istume prooviruumis ja lihvime ühte asja lõpmatuseni. See pole kunagi meie tee olnud,“ selgitab ta. Võiks arvata, et sage esinemine väsitab, aga bändimehe sõnul võtab energiat pigem kontserdipaikadesse sõitmine, mitte sõud. „Siiski on see aastatega paremaks läinud,“ rõõmustab Sal-Saller. „Eks planeerime nüüd oma aega paremini.“ Varem võiski suurem osa päevast kuluda ühelt kontserdilt teisele jõudmisele.

„Mäletan, kuidas üks kontsert oli Pärnus, teine Tallinnas. Sõitsime hommikul Pärnusse, panime tehnika üles ja tegime heliproovi. Siis sõitsime Tallinna, panime tehnika üles, tegime heliproovi ja andsime kontserdi. Pärast seda sõitsime Pärnusse tagasi ja andsime kontserdi. Pärast tagasi Tallinna,“ ohkab ta. „Nüüd me enam topeltsõite ei pea tegema. Ajad on muutunud ja tehnika areng on asjad lihtsamaks teinud.“ Pideva teelolekuga on Sal-Saller staažika muusikuna harjunud. „See tuleb muusiku eluga kaasa ning sellega peab arvestama. Aga võib-olla olen seda nii kaua teinud, et ei oska enam millegi üle viriseda.“

Avalike kontsertide ning era- ja firmapidudel esinemiste osakaal on Sal-Salleri sõnul aastati erinev: „Tänavu võtsime vastu otsuse, et mängime avalikel üritustel rohkem kui eelmisel aastal – varem mängisime rohkem kinnistel pidudel.“ Samas ei pea ta avalikke esinemisi erakontsertidest paremaks ega halvemaks. „Mängime iga kord nii, nagu see oleks viimane. Vahet pole, kas see on väike sünnipäevapidu või mitme tuhande inimesega festival, ja see ei ole niisama jutt!“ kinnitab bändi juhtfiguur. „Kui hakkad ühel ja teisel vahet tegema – nii kaugele ei seila!“

Sal-Saller on veendunud, et millalgi tuleb leida ka võimalus aeg maha võtta. „Ei ole ju mõtet ennast ribadeks mängida! Publik saab aru, kui hakkad ära väsima,“ usub ta. „Ja kui sul midagi anda ei ole, siis mida sa sinna lähed?“ sõnab ta. „See on meie bändisisene moraalikoodeks, millest nüüdseks vaikimisi aru saame. Ehk on ka see põhjus, miks endiselt oleme ja mängime. Kui teeksime asju teistmoodi, siis tõenäoliselt me praegu enam ei viitsiks või meid ei kutsutakski!“

Alari Kivisaar: igahommikune otsesaade võtab palju energiat

„Kõige kiiremaks kisub siis, kui peale raadio on ka mõni teleprojekt käsil,“ kommenteerib raadio Sky Plus „Hommikuprogrammi“ hääl Alari Kivisaar, kelle firma OÜ Agestis on saatejuhtide ettevõtete arvestuses tulususelt kolmas.

„Õnneks ei juhtu seda ülemäära tihti,“ rõõmustab saatejuht, et on teletöö koormuse suutnud kontrolli all hoida. Kivisaare igapäevane leib tuleb varahommikuse saatejuhtimise eest, mis on tema sõnul kontimurdvam, kui arvata võiks. „Igahommikused neli tundi otse-eetrit raadios võtab väga palju energiat,“ möönab ta. „Rohkem, kui kõrvalt vaadates tunduda võib!“

See on osalt ka põhjus, miks tuntud saatejuhti ei näe enam juhtimas muid üritusi – ei era- ega avalikke pidusid. „Ma ei astu enam ammu üles ei kinnistel ega lahtistel üritustel, kui need pole just seotud raadio- või teletööga,“ kinnitab ta. „Väga harva juhtub, et komistan, aga üldjuhul ei käi ma avalikel üritustel isegi külalisena,“ nendib ta. „Olen inimeste ja meedia tähelepanust pisut väsinud. Sestap ei anna ma ka intervjuusid teemadel, mis puudutavad minu tööväliseid tegemisi või eraelu. Veider, et seda öeldes annan praegu intervjuud.“

Peale raadiotöö peab Kivisaar praegu vingeimaks projektiks telesaadet „Eesti parim pagar“. „See on väga suur ja vägev teleprojekt. Sellest suurejoonelisest ja kallist produktsioonist osa olla on lihtsalt väga põnev,“ põhjendab Kivisaar, kes on pagarisaate juht. „See on üks vähestest Eesti teleprojektidest, mida ei tehta põlve otsas.“

Mida teeb saatejuht puhkusehooajal? „Kindlat puhkamise rutiini mul pole,“ sõnab ta. „Pikalt ma kunagi midagi ette ei plaani, pigem tulevad asjad eksprompt,“ selgitab Kivisaar. Tegemist on palju ja nii ei tea saatejuht viimase hetkeni, millal tasub puhkust välja võtta. „Käin programmidirektori juures iga kuu puhkusepäevi ümber mängimas. Tal on sellest juba närvid läbi.“

Puhata meeldib saatejuhile mitut moodi. „Pole vahet, kas puhkus on Dubais, Otepääl või Riias. See võib kesta mitu nädalat, aga vahel piisab ka nädalavahetusest. Oluline on lihtsalt kuhugi minema saada, sest igapäevane olme kipub puhkuse ära rikkuma,“ leiab ta. „Puhkamiseks ja hobideks leiab täpselt nii palju aega, kui jõuga võtan. Eks siis alati vähem, kui tahaksin!“

Raivo E. Tamm: näitleja, kel jagub tööd, peab olema õnnelik

„Olen hakanud päris palju töid ära ütlema, et saaks rohkem trenni teha,“ sõnab Raivo E. Tamm, kes on oma firma Daysleepers OÜ mulluste müügitulemuste põhjal üks enimteenivaid näitlejaid. „Mõningad tööd on, mida enam ei saa ära öelda, ja kui need juhtuvad olema hommikust õhtuni võtted, on trenni teha võimatu. Kuulutasin juba eelmine aasta, et enam teatrit teha ei taha, teeks ainult trenni. Siis oli vasikavaimustus, aga sellest on saanud tõsine ettevõtmine ja pühendumus.“

Tammele on kõrvaltvaatajad öelnud, et mees rabab liiga palju. „Kui oled selles rattas sees, ei saagi aru. Ma ise nii ei tunne,“ vaidleb ta vastu. „Juba lavakast jäi külge arusaam, et õnnelik peab olema see näitleja, kellel tööd on. On ju neid ka, kellel lihtsalt ei ole tööd. See on hoopis kurvem olukord, kui see, et on liiga palju tööd. Näitleja, kes istub tegevusetult, võib olla pereliikmetele hoopis suuremaks nuhtluseks. Pahas tujus, närviline ja töötu.“

Tammel on palju tööd ka sellepärast, et komöödiaseriaalist „ENSV“ tuntud baarmen Illar on nõutud mees. „Väga tihti kutsutakse baarmen Illarit pidudele. Sellistele 70–80ndate stiilipidudele,“ kinnitab näitleja. „Rahvale pakub see väga suurt lõbu ja lusti, kui välja ilmun. Mida väiksem maakoht, seda suurem üllatus. On ka nii juhtunud, et arvatakse, et keegi teine teeb Illarit järele, sest ei usuta, et ma isiklikult kohale olen tulnud!“

Millalgi avastas näitleja, et töökoormus on hakanud kehale mõjuma. „Tervis on mul kogu aeg hea olnud, selle üle kurta ei saa. Kaela- või seljavalusid ei saa terviseprobleemideks nimetada – tõused voodist püsti, ringutad ja pole häda midagi. Aga ma muutusin niivõrd ülekaaluliseks!“ taipas Tamm. Mida rohkem tööd näitlejal on, seda rohkem ta sööb. „Et kütet peale saada,“ põhjendab ta. „Aga töötegemine ei kulutanud seda kõike ära. Võtetel on ju catering ja laud koguaeg kaetud. Stseenide vahel on ühes käes tekstiraamat ja teisega pistan endalegi märkamatult võileibu suhu,“ tunnistab ta. „Kui sõita Tartust etenduselt, siis Põltsamaal võtan kebabi ja Adaveres tunnen, et kõht jäi ikka tühjaks ja võtan veel hamburgeri!“

Tamm oli juba käega löönud, sest pidas kaalutõusu pärilikuks. „Mõtlesin, et isa näeb mul samasugune välja – kõht ripub üle püksiserva –, ja leppisin sellega. Vaatamata sellele, et kodus utsitati teda ennast rohkem liigutama. Aga kui on palju tööd, siis ju pigem magad ja puhkad, mitte ei lähe trenni!“ Nüüdseks on Tamm 18 kilo kergem ja tunneb end teise inimesena. „Uskumatu, et 53aastaselt veel areneda võib!“