India kinokunst on jäänud Eestis nõuka-aja taaga alla, kui India filmid olid värvikirevad ja täiesti ajuvabad. Lauldi ootamatutel hetkedel, võitlusstseenid olid üle võlli ja üleüldse oli kõik veidi totter. Samas on India filmid teinud meeletu sammu edasi, aga sellest ei oleks praegu mõtet rääkida.
Sest „Fakiiri imeline reis“ ei ole tegelikult India film – peaosas tamili rahvusest näitleja, lavastajaks kanadalane ja stsenaariumi autoriks prantslane. Aga sellest hoolimata võtab fakiir arusaadavalt paljutki India filmidest, kus värvigamma on samamoodi maksimumi keeratud, kus kõik on veidi melodramaatiline ja tunded lineaarsed ja arusaadavad.
Fakiir Aja tahab enda ema tuhka viia Pariisi, mis oli vaese ema üks suuri unistusi. Kohtab seal tüdrukut, armub. Ronib kogemata IKEA kappi magama (jah, vaese hindu jaoks võib olla meie suhteliselt kehva kvaliteediga odavmööbel midagi suursugust). Sealt edasi jätkub seiklustejada, mis meenutab Tim Burtoni (tõenäoliselt viimast) head filmi „Big Fish“ või kõigi nututajat „The Notebooki“. Mees rändab, kohtub erinevate inimestega ja satub pidevalt sekeldustesse. Erinevalt India filmidest pole see film ka väga pikk – kõigest 1,5 tundi. Aga kogu selle aja levib huulile naeratus, sest kõik ekraanil toimuv on niivõrd tore, soe ja üleüldse armas.
Filmi sõnum ajab muidugi nii mõnelgi ekreiidil osuti punaseks, sest fakiir näitab kohati eurooplase kitsarinnalisust ja mitmete põgenike unistusi, aga samas ei lasku erilist moraali lugema. Lihtsalt – kõigil on unistusi ja kõigil on oma lugu, veidi jobusid on kõikjal.
Ehk kui tahate suviste blockbusteri ja muu jama kõrval näha armsat ja toredat värvilist filmi, siis minge ja te ilmselt ei kahetse. Muidugi on kinos väga head konditsioneerid, mida sedastas Duublis ka Sten, mistõttu on hääl pärast ära, aga ikkagi, tore on.
Kommentaarid