ARVUSTUS | Noore isa õudusunenägu: laps tahab „Hotell Transilvaaniat“ vaatama minna (11)

Suvine filmiperiood on üsna õnnetu – kinosaalid on vallutanud lapsed ja lapsemeelsed, mis omakorda mõjutavad tugevalt ka filmivalikut. See omakorda tähendab, et animatsioone saabub süle ja seljaga, kuid nagu ikka, satub nende sekka väga kõikuva tasemega filme.

Eelmisel aastal saatis Sony Pictures Animation kinodesse tõelise jubeduse nimega „Emoji film“. Film jäi küll kasumisse, kuid õnneks mitte teiste animatsioonikompaniide toodanguga võrreldes, kuid Sony ei lase end sellest heidutada. Tänavu tuleb neilt kinodesse järjekordne peatükk „Hotell Transilvaania“ saagast, mis on emojidega küll kõva samm edasi, kuid võrreldes Pixari talvise paugu „Cocoga“ valgusaasta võrra tagasi.

Sony puhul peab muidugi ütlema, et animatsioon on väga värviline ja detailne. Lisaks võib alati kindel olla Eesti dubleeringule, kuna Orbital Vox teeb enda tööd imeliselt. Sel korral annavad peategelastele hääled taas Ott Sepp ja Märt Avandi. Lisaks ka kõrvalosas Maire Aunaste.

Aga film ise läheb taaskord tavaliste mudelite juurde – tegelased põrkavad ootamatult kokku, keegi oksendab/peeretab, suurem osa tegelasi on justkui ecstasyt pruukinud ja lõpplahendusena võidab sõprus kõik. Ei midagi eriskummalist, ei midagi liigutavat – kõik on ääretult mugav.

Sony filmitööstus ongi animatsioonimaailmas jäänud vaeslapse ossa. Paar üksikut tabamust – esimene Transilvaania või siis lihapallifilm välja arvata, on üritatud ikka ja jälle leida enda „Shreki“ (Dreamworks), „Jääaega“ (Blue Sky Studios) või suvalist Pixari filmi. Teised naudivad enamjaolt kriitikute ja fännide toetust (Dreamworks muidugi mööndustega ja Blue Sky samamoodi). Sonyl pole päris sellist jackpoti õnnestunud leida ja ka viimased Transilvaaniad ja Lihapallid pole päris loodetud edu saavutanud. Aga nad üritavad endiselt.

Sony filmide puhul on taaskord kõige häirivamaks nüansiks pidev sissekruvitud korporatiivloogika – tuleb reklaamida enda toodangut. Nii hüppavad suvalisel hetkel püünele Sony muusikatööstuse kõvemad müügiartiklid eesotsas Pitbulli ja Bruno Marsiga. Lisaks saabub filmis tähetund ka üle 20 aasta vanale „Macarenale“, mis samuti omal ajal RCA ehk Sony allüksuse poolt välja anti. Seega võite kindel olla, et Sony annab selle laulu uuesti välja ja saate väikeste laste kõrvalt seda lugu oksendamiseni kuulata.

Eeldatavasti lastele see film siiski meeldib, sest kukkuvad, kokkupõrkavad ja oksendavad tegelased lähevad neile vaieldamatult peale. Ja sellele muidugi Sony ka mängib, sest kinno tahtva lapse vastu vanem ei saa ja nii ikka mõned õnnetud filmile ka lähevad. Aga selleks, et nii laps kui ka vanem rahul oleks, peaks ilmselt ootama „Incredibles 2“ tulekuni, milleni on veel kolm pikka nädalat jäänud.