„Mõni mees paneb Õllesummeri jaoks ekstra raha kõrvale!“ (8)

„Armin van Buuren tõmbas toidu- ja õlleala tühjaks. Siin oli nagu tondilossis!“

„Õlu teeb ikka oma töö, aga vähemalt kakles ta iseenda, mitte kellegi teisega.“

„Tundub, et üritus on läinud palju kultuursemaks.“

„Eks sellel üritusel ole kindel sihtrühm – keskmine Eesti inimene – ja neile, kellele see mõeldud on, kindlasti väga meeldib.“

Nii jagasid Õhtulehele muljeid kolm päeva kestnud Õllesummeril ametis olnud teenindajad ja vabatahtlikud.

Laulukaare taga, särisevate grillide juures, seisavad kaks lahkelt naeratavat naist, kes torkavad silma ühesuguste erkroosade särkidega. Üks hoiab suurt oranži silti, teine karpi rahaga. Rõõmsamoelised Karin ja Kätlin on ühendanud lõbu kasulikuga ja tulnud Kingitud Elu vähiravifondi vabatahtlikena Õllesummerile. Vabatahtlikena esimest, ürituse külalistena juba umbes üheksandat korda.

„Kusjuures enne oli ju Rocksummer,“ täpsustab Kätlin. „Enamik kordadest ongi jäänud algusaastatesse. Viimastel aastatel ma ei olegi väga käinud. Aga võrreldes tolle ajaga on palju vähem joobes inimesi!“ leiab ta. Karin nõustub. „Või on rahvast üldse vähem?“