BAARI-MADISE BLOGI | Jalgpall, see on ju puhas geiporno! (61)

Pole lootustki koos kaasaga nautida mõnd suvelavastust, mõnusast õhtusöögist restoranis rääkimata ilma, et mees paaniliselt mobiili ei piiluks või üle naise õla telekat ei passiks. Ka tänavuse jaanitule süütamine pidi ootama lõpuvilet. Daamide hädaldamisest saab "white noise". Ja tüüpiline mehe vastus igale palvele saab olema: "Kallis, ma tegelen sellega peale mängu". Mnjah, naiste puhul kahjuks ei kehti reegel, et jalgpall on parem, kui seks. Meeste puhul sajaprotsendiliselt. 

Minagi hakkasin seda spordiala vaatama väga perversel põhjusel  Ma tegelikult ootasin telekast "Seksi ja linna", kuid matš oli lisaajale läinud ja pidin kannatama. Ma ei jaksanud ära kiruda, et kari mehi ei suuda palli väravasse lüüa. Ei saanud millestki aru. Kui lõpuvile käis, olin õnnelik, et kohe, kohe algab minu lemmiksaade. Ja siis võtsid jalgpallurid oma higised särgid seljast ja jooksid platsil palja ülakehaga ringi. Mul on kuskil arvutis geiporno, mis algab ka täpselt samamoodi.

Ja oh hoo, mis see nüüd oli!? Mu pilk oli kramplikult ekraanis kinni. Kas nad tõesti teevad nii iga jumala kord? Ju siis tuleb teine kordki oodata kannatlikult 90 minutit. Kui töö juures sellest imest rääkisin, siis hetero-jurakatele see eriti ei meeldinud. Nende jaoks on jalgpall pühamast püha. Loomulikult ka nagu taeva õnnistus, sest see on garanteeritud 90 minutit naise näägutamisvaba aega. 

Mida mäng edasi, seda rohkem tekkis mul küsimusi. Ma teadsin, mis jalgpall on. Koolis sai seda ju mängitud ka. Tavaliselt seisin värava taga ja teesklesin vigastust. Mind piinasid täisti muud mured. Mängijad on poole ajast kas kõhuli, käpuli või libisevad külg ees mööda muru. Missugune pesupulber küll võtab need rohelised muruplekid maha, oli minu ainuke mure. Koduski sain sellepärast nahutada. Vanaema  kirus, et plekke ei saa ühegi nipiga riietelt maha. Ja see pidas paika. Dressid ei olnud peale mängu enam kunagi nii puhtad nagu oleksin soovinud. Ja palju särke neil maailmakuulsatel staarjalgpalluritel küll kulub? Kui nad iga mängu lõpus särke vahetavad, siis mõnel tüübil peaks neid kapis juba tuhande ringis olema. Ja mida mehed teevad nendega? Vaevalt, et puhtaks pesevad. Kas ühel hetkel saavd neist lapid, millega tolmu pühkida või lendavad lihtsalt prügikasti?

Ja siis tuli David Beckham oma juustega. Iga kord, kui ta platsile uue soenguga maabus, siis nädala pärast olid kõigil trendipededel ja meteroseksuaalidel samasugune soeng. Ja nii aastast aastasse. Tänavusel MM`il Venemaal on mehed samuti kõvasti pingutanud, et soeng püsiks. Ma ei kujuta ette mitu purki vahtu, geeli või vaha on nendesse juustesse topitud. Soeng püsib sõltumata tõigast, et palli on taotud peaga kümneid kordi. Kes lonkab minema, kel kulm katki, aga kihar läigib laitmatult. Usun, et L'oreal, Schwarzkopf, Head & Shoulders saaks kuhjaga reklaamklippe matšidest.

Ja nüüd ootangi suure põnevusega, millise soengumoe toob tänavune turniir. Kes on uus trendipede, kellest malli võetakse. Loodan vaid, et meestel ei teki Beckhami kompleksi - piltilus mees, aga hääl nagu peenel vinguval düsleksikust gay-robotil. Ja palun vana Jumalat Ma(ra)donnat, et uuel põlvkonnal ei ole nii haiglast edevust, kui Ronaldol, kes teeb kõik, et mängu ajal enim eetriaega saada. 

Ja siis veel need moe-gayd, kes otsustasid mängijate seksapiilsuse arvelt raha teenida. David Ginola tegi otsa lahti. Nüüd Zlatan, Ronaldo, Beckham - kõigil on oma trussikud. Kõik ühesugused, lihtsalt label teine. Aga reklaamid ajavad kõiki hulluks. Treenitud kehad ja tattood ajavad naised ja geid pöördesse. Viimased  jooksevad tuhatnelja pesu ostma ja vaesed naised vaatavad oma õllekõhtudega mehi ja unistavad, et nood näeks välja samasugused nagu räigelt ületuunitud jalgpallurid klantspiltidel. Minu lemmikuks läbi aegade on siiski Fredrik Ljungbergi Calvin Kleini underwear pildid. 

Tänaseks on mu suhtumine jalgpalli totaalselt muutunud. Ma ei otsi sealt enam ammu ainult homoerootikat. See on lihtsalt uskumatult hea meelelahutus. Ilusad pealelöögid, dramaatilised kukkumised ja traagiliselt koomilsed grimmasid, kui "kukutakse" murulible otsa ja "murtakse" jalg, et kollane kaart või penalt vastastele välja teeselda. Loomulikult ei vaata ma igat mängu, ega nuta, kui miskit nägemata jääb. Samas olen jätnud jalgpalli pärast jõusaaligi minemata. Tekkinud on sõltuvus. Ma ei tea iga mängija nime, ammugi nende ajalugu, aga kirun ja vannun kurja, kui minu lemmikmeeskond ei võida.

Teen ka üsna suuri panuseid meeskondadele ja klubidele. Söön rahusteid, kui mäng närvid sassi keerab. Jalgpall on meeskonnamäng ja samuti selle vaatamine. Seltskond kahes leeris ja emotsioonid sama pingelised, kui platsil. Olen üks neist tugitooli-sportlastest, kes läbi ekraani püüab täiest kõrist  juhendada oma lemmikmängijaid. Ja kõik need roppused, mis emotsioonidega kaasas käivad. Infarktist päästab vaid külm õlu.

Kuna ainult võitjad joovad šampanjat, siis loodan, et turniiri lõppedes on kihlveoraha patakas minu taskus. Pean nõustuma, et aeg-ajalt on jalgpall tõesti parem, kui seks ja klatš ning isegi mina jätaksin oma naise ilma süümekateta kööki virisema.