"Pole vahet, kas oled kolmeklassilise haridusega või kolme doktorikraadiga professor – jalgpall on kõigi jaoks ja ühendab. Ma naudin seda," ütleb jalgpalliajakirjanik Aet Süvari.Foto: Heiko Kruusi
Inimesed
5. juuli 2018, 16:34

Aet Süvari – spordiajakirjanik, kelle süda tuksub jalgpalli rütmis

Samapalju kui räägitakse pallivõluritest, arutletakse jalgpalli MM-i ajal kommentaatorite ja jalgpallistuudio juhi Aet Süvari üle – nende kohta on kõikidel televaatajatel midagi öelda.

Juba kolmandat nädalat on Süvari ja jalgpallimatšid eestlastele lahutamatud. Kuigi nii mõnegi vaataja jaoks on mängueelne aeg ja vaheaeg parim aeg köögis võileibu teha, on Süvari ja ETV jalgpalliekspertide analüüsid naelutanud paljud ka taktikajutte kuulama.

Arvamused ulatuvad sotsiaalmeedias ja foorumites mõistagi seinast seina. Süvari tunnistab, et ei ole kindlasti üks neist külma kõhuga inimestest, kes ütlevad, et neile ei lähe korda, mida inimesed neist arvavad. „Muidugi mind huvitab see, mis minust arvatakse, ja muidugi ma tahan, et ma meeldiks inimestele,“ tõdeb ta.

Aet, televaatajaid on nii erinevaid. Ühed teavad jalgpallist kõike, teised vaatavad vutti vaid suurturniiride ajal. Ega vist kõigile ei saagi meeldida?

Jah. Maitsed on nii erinevad ja see, mida soovitakse saada, on erinev. Ka see, milliste nägude ja häältega ollakse harjunud. Olen nüüd jalgpalli juures olnud juba mõnda aega. Eks minuga on hakatud harjuma. Selge on aga ka see, et aastakümnete jooksul on ekraanil sisse juurdunud kindel nägu, kes jalgpallist räägib. Ja see ei ole tavaliselt naise nägu. Eks see on paratamatus. Ma arvan, et ajaga see muutub.

Oled toonud jalgpallistuudiosse kõvasti emotsiooni juurde?

Jah, olengi hästi emotsionaalne vaataja. Ma arvan, et meil on tegelikult stuudios tasakaal paigas: mul on ju kõrval kaks eksperti ja külaline, kes on alati jalgpalliinimesed. Sel aastal stuudios lihtsalt jalgpallisõpru ei ole, nemad käivad Urmas Vaino saates. Stuudios on treenerid või mängijad, kellel on jalgpallialased teadmised. Mina toon sinna kõrvale emotsiooni.

Julged ka välja öelda oma eelistusi. Kas või seda, et toetad Hispaania koondist.

Ma ei suuda seda varjata. See on võimatu.

Kas tunned, et see on okei?

Jaa, ega ma ju ei hakka kedagi kallutama. Kui mul on valus ja halb, siis näitan seda välja. Kui ma olen rõõmus, siis näitan ka seda välja. Ma arvan, et see käib jalgpallifänniks olemise juurde. Kõigil meil on ju oma eelistused. Ega ma siis sellega kuidagi Venemaad või venelaste fänne maha tee. Lihtsalt minul on Hispaania kaotades valus ja vastik. Kes jalkafänn olnud, see saab aru; ma arvan, et ei ole ühtegi fänni, kellel oleks kogu aeg hea.

Eesti jalgpalliajakirjanik võib endale ilmselt tõesti seda lubada, et maailma mastaabis on tal oma lemmikud. Kui räägime aga Eesti vutist, siis on ju teine lugu?

Eesti jalgpallist rääkides peab olema tasakaalukas, siis ma ei ütle kunagi oma eelistusi välja. Ma arvan, et need, kes teavad mu eelistusi, need teavad, aga mitte kunagi ei näita ma seda välja ja üritan seda ka väga kõvasti alla suruda.

Kas pärast Hispaania väljalangemist on sul nüüd mõni meeskond, kellele süda rohkem tuksub?

Ei ole, Hispaania on ikka mul ainus, A ja O, kõige algus ja lõpp. Aga mõnes mõttes ongi hea, sest saan nüüd mänge pingevabamalt vaadata. Mul on tegelikult väga raske, kui Hispaania mängib. See ei ole lihtsalt see, et ma vaatan ja mul on raske, vaid mul on füüsiliselt raske. Rinnus pigistab nii kõvasti, et halb on olla. Suurest pingest on lausa füüsiliselt halb, tekib peavalu. Veel kaks päeva pärast Hispaania mängu, isegi kui ta võidab, on mul peavalu. Ma tahaksin, et ma ei elaks niimoodi kaasa, aga ma ei oska teistmoodi.

Nüüd saangi mänge naudinguga vaadata. Ma olen nautinud, kuidas prantslased mängivad. Olen kindlasti nende poolt, sest nad mängivad noorusliku lusti ja rõõmuga. Nad on nii ägedad, Kylian Mbappé on kihvt. Aga kui nad välja kukuvad, siis kukuvad, mis seal ikka.

Sinu tööpäevad kestavad hommikust hilisõhtuni ja ilmselt ei tule siis ka kohe uni. Kuidas sa vastu pead?

Õnneks ma und eriti ei vaja. Olen selline inimene, kes suudab hakkama saada väga vähese unega; isegi kui magan vähe, siis puhkan alati välja. Ma ei tunne väsimust. Aga ma tunnen vahepeal, et olen emotsionaalselt tühi. Pärast seda Hispaania mängu olin nii tühi, et tundsin, et ei suuda mitte midagi öelda ning ei tahagi mitte midagi öelda. Aga nii ei saa. Peab ennast kokku võtma ja ikkagi midagi ütlema.

Kui ma koju lähen, siis mõtlen veel stuudio peale, lähen magama ja näen unes, kuidas ma stuudios mängu vaatan ja kuidas me oleme ekspertidega taktikalaua taga ja analüüsime momente. Siis ärkan üles ja ütlen, et lõpeta ära, maga ja näe unes midagi muud. Siis jään uuesti magama ja näen jälle sedasama. See on vaimselt väsitav. Katsun iga päev trenni teha, käin jooksmas ja õpin kreeka keelt – need viivad mõtted mujale.

Aga muidugi annab MM omamoodi energiat. Ja võib-olla ei tunne seda kohe, aga mingi aja pärast ikkagi tunned, et oled vaeva näinud ja midagi ära teinud.

Kui veel töö telgitagustest rääkida, siis televaatajad ei näe seda, mida kommentaatorid ja sina mängudeks valmistudes teete.

Ma olen vaadanud, kuidas Tarmo (Tiisler), Kristjan (Kalkun) ja Alvar (Tiisler) hakkasid juba mitu kuud varem MM-iks valmistuma. Meeskondi läbi töötama. Ja kui siis inimesed vahetevahel norivad mõne mängija häälduse kallal, siis ma tahaks öelda, et mõelge ka: 32 meeskonda, kus igaühes on 23 meest. Neil ei tule üksnes nende meeste nimede hääldamist teada, vaid ka tausta ja kõike muud. Töö, mida nad on teinud, on metsik.

Minu töö on kindlasti pinnapealsem, mitte nii sügav. Aga tulen siia iga päev kella 10–11 vahel ja hakkan stuudioks valmistuma. Ette on vaja valmistada kahe mängu stuudiosaated, valmis teha klipid, analüüsida meeskondi. See kõik on suur töö ega tule iseenesest.

Kas kommentaatorid on nimede hääldamise kohta ka keeleekspertidelt nõu küsinud?

Kindlasti küsitakse nõu ekspertidelt. Lisaks on olemas lehekülg, kus on nimede hääldused olemas. Kui seal mõnda nime ei ole, siis saab otsida YouTube’ist videoid, kus näiteks prantslased räägivad prantslastest. Kuulad, kuidas siis täpselt öeldakse, kas Hugo Lloris hääldatakse s-iga või ilma.

Ühed asjad on keelereeglid, aga samas võidakse mõnd nime tegelikult teistmoodi öelda. Näiteks kaks aastat tagasi mängis EM-il Dimitri Payet. Prantsuse keeles sõna lõpus asuvat t-tähte ei öelda. Väga paljud televaatajad pahandasid, miks meie kommentaatorid seda siiski teevad. Aga ta on pärit väikeselt saarelt, kus öeldakse t-täht välja, ja kommentaatoritel tuligi seda teha. See kõik on üks paras kunsttükk.

Aga kui vaadata näiteks, kuidas inglased kommenteerivad, siis neid ei huvita eluilmaski, kuidas mõnda nime hääldatakse. Ojamaa oli Šotimaal Odžama ja kõik. Seal ei lähe kellelegi korda nimesid õigesti öelda.

Kui MM-i jalgpallistuudiost rääkida, siis kas tunned ise, et iga päevaga on olemine seal vabamaks läinud? Kuskil kirjutati, et stuudios võiks rohkem nalja visata, aga mulle tundub, et vähemalt viimasel ajal teete seda küll päris palju.

Otsustasime sel aastal teha jalgpallistuudio nii nagu Inglismaal. Suurem osa MM-ist on kaetud kuue eksperdiga, nendeks on Rimo Hunt, Gert Kams, Janno Kivisild, Mart Poom, Indrek Zelinski ja Marek Lemsalu. Kui nad käivad siin stuudios, siis nad ise harjuvad sellega. Mida rohkem nad käivad, seda loomulikumaks muutuvad ja ka inimesed harjuvad nende nägudega ära. Kui eksperdid tunnevad end mugavalt, siis viskavad nad ka nalja. Ega ma ei saa nalja peale suruda, forsseerida või välja tirida, see peab nende poolt loomulikult välja tulema. Me üritame. Mõnes saates see tuleb väga hästi, mõnes kehvemini. Päevad ei ole vennad.

Aet Süvari on toonud jalgpallistuudiosse kõvasti emotsioone ja kui vaja, paneb tõsiste nägudega jalgpallist rääkivad eksperdid ka kildu viskama. Foto: Heiko Kruusi

Aga eestlasele üldiselt ei ole see väga iseloomulik. Kui vaadata kas või soomlasi, siis neile on see hästi omane. Aga soomlased suhtlevad ka omavahel palju vabamalt kui eestlased. Inglastest me ei hakka üldse rääkima, nemad on small talk’i kuningad. Olen elanud Šotimaal ja seal hakatakse seda õpetama juba lapseeast alates. Aga vaata, kuidas meil lapsed suhtlevad võõraste inimestega. Nad on kinnised ja ka koolides ei julgustata sotsiaalsust. Eestlane on väga oma koores kinni ja kui ta on niimoodi kinni juba lihtsas omavahelises suhtluses, siis kas kujutad ette, et tood ta stuudiosse, paned kaamerate ette ja ütled, et kuule, viska nüüd nalja ja ole vaba. See ei tule iseenesest. Õigemini tuleb iseenesest, aga võtab aega, inimene peab oma koorest välja saama. Sellistel proffidel nagu Marek või Indrek tuleb see lihtsamalt, aga teisega natukene raskemalt. Aga ma arvan, et see oleks ka võõrastav, kui me oleks sellised nagu inglased Gary Lineker või Alan Shearer. Me oleme sellised, nagu me oleme, me oleme eestlased ja eesti publiku ees. Ma arvan, et me oleme eestlase kohta isegi piisavalt suhtlusaltid ja lahtised.

Kuigi kõik eksperdid on head, võiks positiivse üllatajana välja tuua esimest korda mänge analüüsiva Gert Kamsi.

Olime temaga Eesti liiga jalgpallistuudiotes suhelnud. Vaatasimegi, et tema ja Rimo on lahtised, neil on karismat, nad lähevad kaamera ees ilusasti särama. Alguses olid nad võib-olla natuke närvis, mis on täiesti loomulik. Aga kui nad lähevad lahti, siis nad räägivad. Inimene peab ise ka tahtma seda teha. Kui ikka ise ei taha ja tunned, et ei viitsi või ei taha, siis ei saa. Aga nemad tulid väga õhinaga kaasa. Nad on mõlemad head.

Ennusta palun lõpetuseks, kes tuleb maailmameistriks?

Ma paneks oma panuse Prantsusmaale.

-----------------------------

Sündmus, mis muutis elu

Aet Süvari jalgpalli juurde jõudmise lugu on kui tõestus sellest, et ka liblika tiivalöök võib elus palju muuta.

Tartu ülikoolis õppides trehvas ta kord raamatukogus kokku jalgpallisõbrast klassivennaga, kes kutsus tema ja ta sõbrannad koos ülikooli vutimeeskonnaga Fauna Leetu Eesti koondisele kaasa elama. Aet ei saanud minna, aga sõbrannad läksid ja said suurepärase elamuse. Seejärel otsustati minna ka Eestisse vutti vaatama ja võeti Aetki kaasa, kuigi too puksis alguses vastu.

Esimeseks ja elu muutvaks jalgpallimatšiks oli 5. juunil 1999. aastal Kadrioru staadionil toimunud Eesti-Tšehhi mäng. „See juhtus kohe – mingi äratundmine või kuskile jõudmine,“ tõdeb Aet tekkinud armastust jalgpalli vastu.

Ta on koos sõbrannade ja sõbraga hiljemgi mõelnud selle üle, kuidas üks kohtumine, üks lause ja üks juhus on kogu ta elu mõjutanud. „Vahel mõtlen, et kui seda poleks juhtunud, mis siis oleks olnud. Seetõttu julgustan inimesi haarama kinni väikestest šanssidest, mis algselt tunduvad isegi igavad. Aga need võivad elu muuta. Nüüd on kogu mu elu jalgpalliga seotud. Ka mu elukaaslane on endine jalgpallur ja treener. Mulle meeldib Kreeka, aga sinnagi jõudsin tänu spordiajakirjaniku tööle, mis omakorda oli tingitud jalgpalliarmastusest. Mu elus pole vist ühtegi asja, mis poleks sellest ühest kohtumisest alguse saanud,“ räägib Aet.

---------------------------

Jalgpall on mäng kõigi jaoks

Aet Süvarit võlub jalgpalli juures see, et tegemist on mänguga, mis on kõigi jaoks. Hästi paljud asjad meie elus on mõeldud kitsale ringile ja nõuavad spetsiifilisi teadmisi, mingit intelligentsi taset, mõistmist, süvitsi minemist. Nii on kultuuriga. Näiteks ühed hindavad vodeville, teised sümfooniakontserte.

„Seevastu jalgpall on minu jaoks miski, mis on kõigi jaoks ühtemoodi. Igaüks võib seda nautida. Ole sa siis väike laps või vanainimene. Pole vahet, kas oled kolmeklassilise haridusega või kolme doktorikraadiga professor – jalgpall on kõigi jaoks ja ühendab. Ma naudin seda. Jalgpall on üheselt mõistetav. Muidugi vaadatakse erinevaid asju, näiteks jalgpallitreener vaatab mängu hoopis teise pilguga kui fänn. Aga jalgpall rõõmustab kõiki ühtemoodi. Ja ka kurvastab – aga see paneb jällegi tundma, et oled elus. Vahel on ju isegi niimoodi, et kui on hirmus valus, siis ikkagi tunned, et oled elus, ja see on alati parem kui tuim eksistents, lihtsalt kulgemine ühest päevast teise,“ leiab Aet.