GALERII JA VIDEO | Kas tunni ajaga on võimalik purjelauaga sõitma õppida?

Pirita surfiklubisse jõudes kohtun Uudo Sepaga, kes õpib hetkel samuti surfama, et Surfilaagris koos Aropi, Sandra Ashilevi ja teiste avalike elu tegelastega surfamises mõõtu võtta. Kohal on ka Uudo treener Gregor Schneider, kes peaks minus tunni ajaga surfitšakrad avama. 

Esiteks saan endale kalipso - selga läheb see väga vaevaliselt. Mõtlen hetkeks, et ehk hindas Gregor mu figuuri üle ja andis mulle liiga väikse kummikostüümi. Lõpuks saan kalipso selga, kuid enne veel suudan käist paika seades endale käega korraliku löögi vastu nägu anda. 

Kuna pidin kalipsot selga pannes juba korralikult võimlema, sain soojenduse juba tehtud. Välja minnes küsib Gregor mult viktoriiniküsimuse, kumb ots on purjelaual esi- ning kumb tagaots. Võtan paar sekundit mõtlemisaega, analüüsin lauda ja peas hakkavad valemid jooksma. Pakun, et ehk on esiotsaks purjelaua teravam pool ja õnneks panen täppi.

Seejärel õpetab Schneider mind maa peal purjelauale ronima. Lauale tuleb minna külje pealt ning hüpata peale jalgadega, mitte kõhuli. Jalad tuleb panna otse mõlemale poole purjet. Siis tuleb haarata purje küljes olev tross ning see püsti tõsta. Kuigi purjet püsti tõmmata tundub algul päris raske, harjub sellega kiirelt. Purje mast peab jääma alati sõidusuunas ehk teravama lauaotsa poole.

Nüüd võtab Gregor purje laua küljest lahti ning pean selle pea peal kandes randa viima. Ma ei hiilga just oma jõuga ja umbes sajameetrise purjekandmise peale väsib mu käsi nii ära, et loeksin päeva hea meelega juba kordaläinuks ja läheksin koju tagasi.

Purjelaual tuleb säilitada rahu

Nüüd tuleb vette minna. Veetemperatuur on 11 kraadi ja üsna kiirelt tunnen, et jalad hakkavad krampi tõmbama. Sisendan aga endale, et ega ma nõrk pole ja sammun külma närviga edasi. Külma närvi jagub mul täpselt nii kauaks, kui pean vees lauale ronima. Püsti saada ei olegi teab mis vaev. Küll aga läheb tõeline nali lahti siis, kui pean hakkama vee peal loksudes purje üles tõstma.

Tasakaalu leidmine on raskem kui heinakuhjast nõel üles leida ja mu jalad värisevad nagu kitsetallel, kes üritab kevadisel aasal esimest korda püsti tõusta. Minu kõrval on sup lauaga Gregor, kes hüüab mulle, mida järgmiseks teha ja rõhutab, et kõike tuleb teha rahulikult. Rahulikkus on aga omadus, mida mul ei ole ja tõden, et kui tahan täna purjelaua peal ka püsida, pean selle endas ruttu avastama.

Saan oma purje püsti ja ei jõua peas mõtetki lõpuni mõelda, kui olen juba vette kukkunud. Pole midagi, proovin uuesti. Ajataju on vees kiire kaduma, kuid arvan, et pärast 10 minutit saan lõpuks tasakaalu paika ja purjelauaga liikuma. 

Umbes sel ajal ilmub vette ka Uudo, kes minu rõõmuks ka paar korda vette kukub. Küll aga kaob ta üsna pea silmist, sest Gregor ütleb Uudole, et ta õpetaja enda purjelauaga sõita prooviks. Sepal tuleb see hästi välja, sest samal ajal kui mina kergelt tuules õõtsun, tekitab Uudo ise endale tõelist hoogu ja sõidab ringi, nagu oleks see tema jaoks täiesti igapäevane asi.

Keset purjelauda on ka kiil, mis tuleb alla lükata, et saaksin "üles" ehk avamere poole liikuda. Muidu liiguksin "alla" ehk kalda poole. Kuigi Gregor julgustab mind seda jalaga reguleerima, pean jälle tõdema, et jõudu mul pole ja lükkan seda alla ja üles käega.

Tunni ajaga on võimalik purjelauaga sõitma õppida

Veel üks lõbus tegevus, mis jala värisema paneb, on pautimine ehk purjelaual suuna vahetamine. Selleks tuleb purje tagumist otsa laua tagumise otsa poole kallutada ning taas kord aegalselt ja rahulikult ühelt poolt purjelauda teisele liikuda, samal ajal purje käes hoides. Esimestel kordadel näib see täiesti võimatu, aga lõpus tunnen end pautimises juba üsna kindlalt.

Mitmel korral kaob purje hoides tasakaal ja lõpetan jälle vees. Olen kindel, et välja minnes vaatab mulle peeglist vastu panda ja veekindel ripsmetušš ikka nii veekindel ei ole (etteruttavalt ütlen, et mul oli õigus). Gregor ütleb, et kui tasakaal hakkab paigast minema, tuleb sõidusuunas olev tagumine käsi lahti lasta ning tasakaal läheb kiirelt paika. Algul unustan selle muidugi ära, kuid lõpuks on see meeles ja pean tõdema, et Gregor ei valetanud.

Lõpuks seilan vees juba täitsa enesekindlalt. Kuna õues on väga tuulevaikne ilm, solberdab Gregor oma aeruga mu läheduses, et natukenegi kiiremini vees liikuda saaksin. Korraks tuleb ka suurem tuuleiil, nii et saan veidi rohkem aimu, mis tunne on purjelauaga vees sõita. Schneider julgustab mind pidevalt ning tänan mõttes iseend, et olen veidi joogaga tegelenud, kus tasakaalu harjutamisel oluline roll. Muidu oleksin vist suurema osa ajast ikkagi vees sulistanud.

Kuigi plaanis oli purjelaual veeta tund aega, jõuan veest välja poolteist tundi hiljem. Aeg läheb vees ruttu, aga pisik on juba külge saadud ning pean tõdema, et tunniga õpib purjelauaga sõitma küll. Põhiteadmised olemas, kavatsen mõne ilusama ilmaga kindlasti oma oskusi veel lihvima minna. Kel samuti soov surfama õppida, saab seda teha kahe nädala pärast toimuvas Surfilaagris.