ANU SAAGIM, MADIS RÄÄSTAS; Buduaari Turg 2018Foto: Alar Truu
Inimesed
1. juuli 2018, 12:58

EBA auhinnagalast ausalt ja keerutamata

BAARI-MADISE BLOGI | Meie staarblogijad ajavad haigutama (19)

Rahvas on oma otsuse teinud. Kaks kuud olen kirjutanud oma igavast koopaelust Norras, wannabe-glamuurist ning tähesärast, tunnetest ja tegemistest läbi naeru ning pisarate. Nüüd on mu katseaeg läbi. Ma ainult plaksutan käsi, sest Õhtuleht avalikustas mu lugejate numbrid ning nõustus pikendama teie peavalu tähtajatult. Minu jaoks on see "fännide" arv üsna suur. Aga võib olla toimetus kiidab lolli ja loll kargab. Ja see tola olen mina. Ma kirjutan oma blogi edasi. Ikkagi ju ekspert mitte milleski, aga nõu ja abi oskab anda igas vallas. See, et seda lugeda viitsite, on juba teie enda probleem. Baari-Madise blogi jätkub!
Eesti Blogiauhindade gala: Anu Saagim Foto: Martin Ahven

Kurat küll, ma ei saanud isegi kutset mitte. Kes küll käisid EBA 2018 (Eesti Blogiauhinnad) udupeenel galal?

Galeriist vaadates selgus, et kuulsustest oli kohal kõigi wannabe'de ema Anu Saagim ja teisi inimesi ma ei tundnud. Täpsustan, teisi inimesi ei pandud galeriisse üles. Täpselt nagu Kroonika auhindade peol, kus iga aasta on õhtujuhiks Krista Lensin. Kindlasti oleks saanud ka galeriisse. Pilte sirvides, tundus Salme Kultuurikeskus, kus tänavusi melelahutusauhindu jagati pooltühi ja kohti küll, kuhu oleksin saanud maha potsatada. Aga ju siis ma olen nii tundmatu nimi või alles kutsikas huntide keskel, et mind ei pandud isegi tähele. Raisk, mulle ei mahu pähe, et mind välja jäeti ka sellest EBA trallist.

Aga kuhu eesti blogijate kategooriasse ma oleks küll sobinud?

Vist mitte kuhugi. Tahan endale eraldi kategooriat nagu need heidikud Kohukese parteist soovivad oma erakonda. Siis oleks ka kordades suuremad võimalused võita. Et aru saada kuhu ma sobin tuleb alati võrrelda parimatest parimatega. Panen end tänavuste võitjatega ühte patta ja vaatan, kas paistan välja gigantide seast.

"Mardi talu" - Oh ei! Ma ei tea lillepottidest, taimedest ja mullast mitte midagi. Ma ise paras lilleke. Vihmaussi nähes jooksen hirmunult aiamaalt minema. Labidat suudan käes hoida täpselt nii kaua, et Instgrami jaoks maskuliine pilt teha. Ma hea meelega ainult puhkaks seal majas, lootes et meri ei kohise, ega tuuleke ei puhu liiga tugevalt.

Digiblogi, beebindus ja sisustus ka kindlasti mitte. Ma olen nii äpu tehnika suhtes. Ma isegi ei tea kuidas juhet seina panna ilma et sealt elektrit ei saa. Ma tean beebidest sama palju, kui remondist ja sisustusest - mitte sittagi! Titte maha rahustada ei oska ja nii kaua, kui mu toas on voodi ja telekas, on elu lill. Eluline probleem, kas lillepott vasakus või paremas nurgas aknalaual, mind ei koti. Ma ei suudaks kirjutada peatükke sellest, kuidas tapeeti seina panna või kruvi keerata. Selleks on pudel viina ja sōbrad.

Noorteblogi - see pigem meenutas trenniblogi ja kuhjaga promo tema lemmiktoodetele. Nagu oleks iga-aastane Oprah' "My favorite things" saade, kus ta reklaamib absoluutselt kõike. Aga tubli noor plika, kes tunneb nautivat oma tegemisi ja seiklusi. Talle soovin pikka tähelendu! Energiline ka igati. Ainult kaalust võiks pisut alla võtta.

Kokkamine, toit ja trenn - selliseid tüüpe on Youtube ja Instagram oksendamiseni täis, kes teevad peegli ees pilte ja suudavad oma musklid punni ajada. Chestday, biceps and triceps - ei ole eriti keerulised sõnad kommentaaridesse kirjutada ja sedagi vigaselt. Rääkimata sellest, et ei teata lihaste ladinakeelseid nimetusi. Ja sinna juurde antakse nõuandeid, et tarbi proteiini ja unusta magus. Ma saaks ka sellega hakkama, kuid vaadates mu keha, siis söön lisaks ka kooki ja peekonit. Seega ma valetan iseendale, kui ka teistele.

Ja toitumisest ja kokandusest - ma oskan vaevu iseendalegi süüa teha. Maitseelamusi pole minu köögist mõtet otsida ja ega siia koopasse nagunii keegi mulle külla ka ei tule. Seega, miks peaksin harjutama foie gras' valmistamist ja crème brûlée põletamist. Ja kui "põnev" on vaadata toidupilte instas? Jeerum! Sama hästi võiksin nälginud aafrika lapse ees süüa. 

Oma võrratust elust välismaal - ma ei ole nii isekas, et kirjutan ainult iseendast. Mulle taoline tähelepanu ei meeldi, kus ma kiidan vaid ennast ja oma tegemisi. Ja kui aus olla, siis mulle ei meeldi rääkida oma tööst ega elust Norras. Milleks - siin ei juhtu mitte midagi! Suudan ühe lausega võtta kokku oma kümme aastat siin.

Eesti blogiauhinnad 2018; lastejuttude blogija Manjana Foto: Martin Ahven

Lastejutud - Uskumatu, kuidas Manjananana suudab endale lugejaid juurde meelitada heasüdamliku nimega. Kultuurne blogija ma ka ei ole aga ammugi pole ka tema. Ma ei suudaks olla nii nahaalne, et pildistada narkomaane ja väsinud pidulisi bussipeatuses ja siis süüdimatult neid avalikult postitada. Ja et siis eriti lahe olla, kiita üritusel Anu nina all tema outfit'i, kuid hiljem oma blogis seda mutta trampida. Mitte laste, aga matsiblogi. Oma "intelligentsuse" juures, mida ta oma suurte hammastega reklaamib, peaks ta aru saama, et naised võiks tänases ühiskonnas üksteist "üles tõsta" ja toetada, mitte neid nende valikute pärast materdada. Kus see kultuur ja haritlase mentailiteet selles blogis on, mina küll ei näe?

ANU SAAGIM, MADIS RÄÄSTAS - Buduaari Turg 2018 Foto: Alar Truu

Ilu ja mood - hahaha, lubage naerda. Kas te olete näinud neid KOSTÜÜME, mis mul seljas olid ajal, mil olin kui riistaga Paris Hilton ja pidudel ringi keksisin. Ja Bravuuritar ka just ei säranud mu valikute üle Buduaari turul, kui talle hilpe selga valisin. Ma ostan kalleid riideid, sest ma suudan neid osta, piltidel jätta glamuurse mulje, aga tegelikkuses ma ei kanna neid. Mul on pigem emotsionaalne rahuldus ostu sooritamisest, samuti brändi paperbagist, kuhu toode pakitud.

Ja siis kuhjaga visuaalseid lahedaid massitarbetooteid, mida ma ei julge oma insta piltidel tag`ida. Ja ilu... See on vaataja silmades ning sestap ei julge keegi mind vaadata. Mida pole, seda pole. Mul on kodus seitse erinevat parfüümi, hambapasta, higipulk ja kaheeurone šampoon/dušigeel. Lihtne eesti mees. Ei kreemita ennast. Hapukoorega parandan päikesepõletust.

Heategevuseline blogi -  ma võiks küll raha koguda oma juttudega. Kuidas, seda ma täpselt ei oska öelda. Iga kuritegu ei jää karistuseta. Iga pahatahliku ja negatiivse kommentaari eest tuleks loovutada 10 senti. Kuigi ma ei loe ühtegi kommentaari. Tapame halva heaga. Raha ma annaks kõik varjupaiga koertele. Need loomad on nii paljudele rõõmu toonud. Kui ma suudan hea ideega välja tulla, siis panen raha jooksma kutsude nimel. Ja kes on nõus minuga, andku endast märku.

Estonianwithbackpack - ta kirjutab ühest äärmusest teise. Elu on suur seiklus. Minu elu on ka üsna kirju, kui mitte isegi veelgi värvilisem. Aga arvamusblogi kõlab kui "Foorumi" saade, kus kõik räägivad ja keegi ei kuule. Lõpuks kaob jutt müra sisse.

Aga paistab, et mulle sobib olla arvamusliider ning järgmisel aastal kandideerin nii selles kategoorias, kui ka uustulnukana. Äkki saan kaks auhinda? Mulle meeldib viriseda, enesekriitika, kirjutada lollusi, muljetada mis reisidel juhtub ja palju, palju kommenteerida. Selline üleüldine sumin, millesse keegi ei peaks pingsalt süvenema. Ma ajan lihtsalt möla. Ja nii kaua, kui sõnavabadust ei piirata, trükin edasi oma mõtteid. Minu jutt on kui poliitikute lubadused - ärge vōtke neid tõsiselt.

Ja ma tahan võita järgmine aasta! Saatke vähemalt kutse EBA`le!