Saund

REPORTAAŽ | Kui kohe ei alusta, siis hiljem ei mõika ehk Hard Rock Laager esmakülastaja silmade läbi 

Terttu Jazepov, 1. juuli 2018 12:56
SUUR SÕPRUSKOND: Hard Rock Laagri külastajad on kui üks suur sõpruskond, kes kohtuvad aastast aastasse Vana-Vigalas, et kaks päeva raskemat muusikat kuulata ja koos aega veeta.Foto: Erlend Štaub
„Kui kohe ei alusta, siis hiljem ei mõika!“ hüüab lavalt teist bändi sissejuhatav ja end Triikrauaks kutsuv mees. Rahvas möirgab naerda. Sel hetkel jõuab mulle kohale, kuhu olen sattunud.

Vana-Vigalas toimuv Hard Rock Laager (HRL) on tõeline maiuspala Eesti raskemuusikasõpradele, kuhu jõuan pärast kümneaastast hoovõttu ka ise. Kuna reis venib oodatust pikemaks, siis avabändi ma ei näe. Oma aja võtab ka ümbruskonnaga tutvumine. Festival toimub maalapil, kus on nii suur põld pealava jaoks, mille ette mahuvad fännid hüppama kui ka suurte puudega ümbritsetud ning seetõttu süngema atmosfääriga park, kuhu on püsti pandud väiksem lava. HRL-i jaoks muidugi ideaalne.

Samal teemal

Kolmanda bändi ajaks hakkab taevas juba selginema – sellise röökimise peale lööks igaühel olemise selgeks. Tundub, et ka ilmataadil. Laval on näomaalingutega mehed, kes kutsuvad end Bestiaks. Tundub, nagu vaataks keskaegset KISS-i. Laulja on paljajalu ning tal on seljas maani seelik, mille peal mitu kihti nartse.

Märkan esireas umbes 13aastast tüdrukut, kelle kartulikarva lühikesed lokkis juuksed on pandud pea peale patsi. Oma heleda topi, musta narmastega seeliku ning lilleliste ketsidega kargab ta lava ees ennastunustavalt, visates aeg-ajalt heakskiitvalt näppu. Lapsi on festivalil nooremaidki. On tore teada, et peale on kasvamas uus hevipõlvkond.

Rahva seas liikudes märkan, et keegi ei püüa millegi negatiivsega tähelepanu. Kõik räägivad omavahel rahulikult juttu, ei räuska ega nori tüli. Neil, kellel on õlut hinge all juba liiga palju ja ühe koha peal seismine ei tule enam välja, aitavad teised külalised taas tasakaalu leida. Ka kontsertide ajal näen rahvast hingest kaasa elamas, mitte telefoniga filmimas. Siia festivalile tullakse elamust saama ja nautima, mitte selleks, et hiljem kõike sotsiaalmeedias jagada. Seetõttu tunnen end lausa imelikult, kui vahepeal töö jaoks paar videoklippi filmin.

„Joo ära, ma ei saa muidu hüpata!“

Põhjus, miks ma ei ole varem Hard Rock Laagrisse jõudnud, on tegelikult tobe – neil aastatel, kui oleksin soovinud tulla, ei leidnud ma ühtegi kaaslast. Kosmikute kontserdi ajal taipan, et festivalile võib tulla ka üksi. Kui mu pilk kohtub publiku seas teiste inimestega, ei vaata nad mind eestlasele kombeks oleva põlastusega, vaid mulle naeratatakse, justkui oleksin oma.

Minu kõrval seisev habetunud mees näitab mulle tõelise uhkustundega kitarrimedikat, mille sai I Am Morbidi kontserdi ajal. Ta on oma hääle reede hilisõhtuks juba täiesti ära karjunud. Tegelikult võib see olla ka olla ära joodud, sest vahepeal võtab ta lonksu pläskust, kus sees Vana Tallinn. Selle tõttu ei ole ma kindel, kas kuulen õigesti, kui ta küsib, et kas olen pühapäeva öösel vaba, ning ütleb, et otsib mu järgmisel päeval kindlasti üles. Mina teda igatahes rohkem ei näe.

Kui soovin mõne kontserdi ajal ettepoole saada, ei ole see probleem. Inimesed lubavad teistel enda kõrvalt läbi pugeda, ilma neid solvangute ja porisemisega üle valamata. Mina küsisin veel enda taga seisvalt seltskonnalt, ega ma kellelgi ees ei ole, mille peale kõik naerusuiselt pead raputavad. Paar lugu hiljem annab kõrval seisev rokimees mulle oma pooliku õlletopsi, öeldes: „Joo ära, ma ei saa muidu hüpata!“

Kurb on kõigi nende aastate pärast, kui olen jätnud Hard Rock Laagrisse tulemata. Eestis on see ainus raskemuusikasõpradele pühendatud festival, kus saab kaheks päevaks kõik argise unustada ning jäägitult nautida head muusikat, atmosfääri ning loomulikult seltskonda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee