ÕL ARHIIV | Palju õnne, Doris Kareva! „Poeet ei eristu tavainimesest. Luuletajal pole ei erilisi õigusi ega ka keelde.“ (6)

„Kuidas ja kust luuletus ilmub, seda mina ei tea, aga on luuletusi, mis ongi algusest peale valmis,“ kirjeldab poetess Doris Kareva, et vahel ei pea ise tegema muud, kui avama silmad ja kirjutama üles teksti, mis on valmis kujul pähe tulnud.

Kuidas vägi luuletuse sisse saab? Kuidas väe taotlemine käib?

Väge ei saagi taotleda. Väe vääriline peab olema, et vägi sinusse tuleks.

Siiski on teatud tehnikad, mis aitavad keskenduda, aga väge ei saa kunstlikult tekitada või sisse osta.

Te kirjeldate luuletuse loomist, nagu te oleks lihtsalt vahendaja.

Muidugi!

Kas te sellega pisut enda ja teiste luuletajate tööd ei madalda?

Ei, kindlasti mitte! Luuletuse ilmumine on väga kõrge kingitus, aga see kindlasti ei vähenda tööhulka, mis on teksti taga. On ridu või lõike, mis tõesti ilmuvad, aga terviku kokkupanek on väga suur töö, täiesti teist laadi töö.

Te olete nagu antenn, mis võtab tekste vastu, aga neid tekste peab ikkagi töötlema?

Jaa, ma kirjutan nad üles, püüan neid mõista ja vaatan, mis nendega peale hakata, ning siis algab töö. Töö seisneb vahetegemises, mis on puhas rida, puhas tõelus, mida ma ise ei oskaks välja mõelda; ja mis on juba natuke minu tahtest mõjutatud.