Vaiko Eplik: ma pole kunagi osanud läbimõeldult karjääri teha (6)

„See on tsitaat,“ kõlab napp vastus, kui küsida muusik Vaiko Eplikult, miks kannab tema vastne album nime „Uus karjäär uues linnas“. „See on David Bowie 1970. aastate lõpu instrumentaalloo pealkiri, aga enda samanimelise loo kirjutasin varsti pärast seda, kui kuulsin, et Bowiet enam ei ole. Olen Bowiet suure osa oma elust armastanud. Ma pole saanud Davidilt kunagi küsida, mis tema minust arvab, kuid mina olen ikka väga palju temast mõjutatud.”

Vaiko oli 14aastane, kui tema tutvus Bowiega algas. „Ostsin Rapla palvemaja humanitaarabi poest nelja krooni eest piraat-CD, kus oli kaks Bowie albumit peal. Sain kohe ilmutuse. Sellel plaadil olid „Hunky Dory“ ja „Heroes“. Järgmisel nädalal ostsin veel kolm.“ Vähe sellest, et Bowie muusika peale kulus Vaiko taskuraha. Sündis ka mõte. „Nende kuulamiste najal sai tehtud otsus, et midagi sellist tahaks isegi kunagi osata teha. Nüüd, kui Bowiet enam ei ole, oli ehk üks albumi „Uus karjäär uues linnas“ stardipunktidest see, et võib vabalt Bowie trikke proovida ja teda julgemini tsiteerida.“

Äkki ütles muusikakriitik Siim Nestor Epliku plaadi kohta, et seal jookseks justkui kümme erinevat Vaikot hullates ringi, just sellepärast, et muusik on lustinud ja end vabaks lasknud? „Võib öelda küll,“ naerab Vaiko. „See oli teine suurem eesmärk, et lootsin restarti ja uut algust. Ja tundub, et läks õnneks.“ Restardiks kulus kaks aastat. Vähemalt.