Foto: Marilyn Jurman
Inimesed
1. juuli 2018, 13:00

MARILYN JURMANI BLOGI | E-šoppamise vastik probleem – muudkui telli ja tagasta! (30)

Viimasel nädalal olen kolimise pärast tegelenud pakkide tellimise ja tagastamisega. Selle viimasega olen olnud veidi hädas. Tellida on lihtne, eriti lapse kõrvalt. Poes ei saa süveneda, kuna pean Rumi taga ajama, aga kodus, kui Rumi magab, saan mõõta seinu ja vaadata internetist, mida mul täpselt vaja on.

Oma uude koju, kus hetkel ei ole veel mitte ühtegi mööblijupikestki, tellisime esimese asjana Dormeo madratsi, et saaksime kuskil vähemalt magada. Madrats tuli paari päevaga ja oli korterisse tuues rulli keeratud. Vaatasin seda rulli ja reaalselt ei saa siiani aru, kuidas oli võimalik nii suurt voodimadratsit rulli keerata. Olin täiesti veendunud, et seal karbis on hoopis hiiglaslik joogamatt.

Tegime rulli lahti ja mu hirm lahtus, sest see hüppas suureks normaalseks madratsiks. No ju on neil madratsite rullimise jaoks mingid masinad. Viskasime selle suure madratsikarbi ära. Väiksema karbiga oli veel kaasas kingitus, nagu Dormeost tellides tavaks. Samas karbis oli ka madratsikate, mis oli tellitud madratsi jaoks liiga väike!

Kirjutasin klienditeenindusse, et see oleks vaja ümber vahetada. Järgmisel päeval sain meili vastu, et selle suure karbi peal oli arve, mille alusel tuleb tootele järgi kutsuda kuller või siis saata pakk postiga tagasi. Ma ei tulnud selle pealegi, et kui internetist ostad, maksad pangalingi kaudu ja hiljem annad kullerile digitaalselt allkirja, siis on vaja veel ka paberarve alles hoida.

Tegelikult ma isegi ei märganud seda arvet, vaid viskasin selle hiigelkarbi kohe ära. Õnneks peale mitmete meilide vahetamist selgus, et sobib ka maksekorraldus. (Ma vähemalt loodan, et sobib, kuna uut madratsikatet mulle veel toodud pole.)

Kutsusin endale DPD kulleri järgi ja öeldi, et kuller tuleb hommikul kella 9–12 vahel. Suts paha oli see, et Rumi jääb tavaliselt umbes 11 ajal magama, aga otsustasin, et ootame ikkagi kulleri ära. Ega ta ju kell 12 ikka ei tule. Ei tulnudki, tuli 12.30. No tegelikult olid kõik väga sõbralikud.

Mind ajas natukene ähmi täis see, et kui keegi on saatnud vale kauba, siis ma eeldan, et mina ise ei pea nii palju vaeva nägema, et kellegi teise tekitatud jama korda teha. Arvasin, et lihtsalt saadetakse kohe uus või tulebki kuller õige asjaga ja vahetab välja. Võib-olla toob isegi kommikarbi või midagi. Info tellimusega peaks ju neil süsteemis olemas olema.

Siis jäin mõtlema, kuidas Hispaanias need asjad käisid, aga seal oli asi ikka palju hullem. Esiteks keegi isegi ei helistanud ette, et nad tulevad. Ei öeldud päeva ega midagi. Lihtsalt ühel hetkel helises uksekell ja vedas, kui keegi oli parasjagu kodus pakki vastu võtmas. Ma ei tea, mis siis saab, kui kedagi kodus ei ole.

Tihtilugu tuli pakk just siis, kui Rumi oli magama jäänud. Kell äratas Rumi üles, nii et meie lõuna oli rikutud. Vahel helistas postiljon lihtsalt esimeselt korruselt meie uksekella. Siis pidime seitsmendalt alla minema ja neile ukse lahti tegema ning avastama, et tegelikult ei olegi pakk meile. Aga mitte keegi ei pahanda! See tähendab, et mina ei pahandanud, sest Hispaanias nii asjad käivadki. Hea, kui üldse oma paki samal aastal kätte saad.

Aga nüüd olin Eestis järsku nii ähmi täis. Miks? Kuna pean veidi rohkem sebima? Kõik on sõbralikud ja toredad ja püüavad aidata, mida minagi siis ärritun?!

Paar päeva tagasi tellisin õe jaoks vanaema juurde uue voodi. Kuller, kes pidi tulema reedel kella 8–18 vahel helistas kaks päeva varem, et tuleb hoopis kella 14–16 ajal. Aga ta jõudis veel varem, kell 13.30, kui olin Rumiga üksi kodus. See tähendas, et mul polnud kedagi abis, kes võiks tellitud voodi üles tassida. 

Hingasin sisse ja välja ning läksin naeratades kullerile vastu. Minu suureks üllatuseks naeratas ka kuller mulle ja ütles, et ärgu ma muretsegu, ta toob voodi ise üles. Tegelikult maksis kodulehe järgi ukseni transport 25 eurot.

Kiirustasin tuppa, kuna Rumi oli jäänud mind üksi ootama, ega märganud, et üks lapsevankriga naine ei pääsenud kõnniteelt läbi, kuna auto uks jäi talle ette. Tema etteheitva märkuse peale jooksin ruttu tagasi ja lükkasin ukse kinni, et ta läbi pääseks. (Selgituseks: tänav on kitsas, teele ei saa autot jätta, kuna siis ei pääse teised autod läbi, kõnniteel olles jääb auto jalakäijatele ette.) Kuller jääb kogu aeg kõigile ette. Ometigi oli tal viitsimist üksi tuppa vedada mu õe voodi ja madrats, kuna ma ei saanud oma üheaastasega seda mitte kuidagi ise teha.

Lapsevankriga naine hõikas meile möödudes, et on meil alles jultumust sundida lapsevankriga ema autoteele. (Mida ta tegelikult ei teinud, kuna ma lükkasin ukse ju kinni, sest ta käed olid klammerdunud vankri külge, mis oleks ilmselgelt minema jooksnud, kui ta oleks korraks vankrist lahti lasknud ja ise selle ukse eest kinni lükanud.) "Paluks natukene rohkem mõistmist," hõikan talle omalt poolt vastu. Mõtlen, et kui tihti olen ma ise olnud selline torisev ja porisev ema, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe, ja arvanud, et kui jalutan Rumiga, siis kõik teetöölised, jalgratturid ja kullerautod on kohustatud meid punasel vaibal mööda laskma. Mina ju sünnitasin...

Tegelikult teevad kõik lihtsalt oma tööd ja proovivad olla head ja naeratada. Proovin siis mina ka ja ootan, naeratus näol, oma Dormeo tellimust edasi. Kõik on lihtsalt inimesed nagu minagi.